Gildi/Rüütli äri- ja kortermaja

Kutsutud konkursi eesmärgiks oli leida Tartus Gildi 4/ Rüütli 14 ehitismälestise laiendamiseks sobiv idee. Võidutöö "Varjund" ideeks on luua vanalinlikusest kõnelev arhitektuur, toetada kesklinna aktiveerimist avalikku kasutusse suunatud katuseterrassiga ning kujundada mugavad rendikorterid. Uus hoonemaht integreeritakse Rüütli 14 hoonega ning kahest majast kavandatakse funktsionaalne tervik. Soovisime vältida äratuntava tüpoloogiaga hoonet (kortermaja, ärihoone vms) ning võimendada läbi arhitektuursete elementide "vanalinlikkuse" fenomeni. Fookuses on salapära, sopilisus, varjatus, turvatunne, helid, valgus ja varjud (varjund - kaitse, vari, eluase, valgusvoo teele jääva keha tagune kujutis).

Andmed vanalinnas asuva krundi tüüpiliselt kirju ajaloo kohta ulatuvad tagasi aastasse 1811. Mitmetele varasematele ehitustele järgneb Oskar Luik`i poolt algatatud korteritega mänguasjavabriku ja kaupluse ehitus 1934.a Karl Krooni projekti järgi, kusjuures uus hoone rajati 1879.a hoone müüridele. Pikkade ehitusseisakute tõttu loobus Karl Kroon ehituse juhtimisest ning tema asemel viis muudetud projekti alusel töö lõpuni linnaarhitekt Arnold Matteus.

Oskar Luik sai laiemalt tuntuks 1910. aastal, kui ta avas Tartus Aleksandri tänaval oma mänguasjade ja kirjutusmaterjali kaupluse ning hiljem Turu tänaval juba töökoja, köitekoja ja karbitööstuse. Esimeseks teadaolevaks Eesti mänguasjatööstuseks on 1916.a tegutsema hakanud Oskar Luige mänguasjade- ja ilutööstus Tartus, mis kujunes 1920.-1930. aastatel üheks juhtivamaks mänguasjatööstuseks vabariigis. Sortimenti kuulusid peamiselt puidust mänguasjad ja mitmesugused mängud, aga ka nukud. 1940.a ettevõte natsionaliseeriti ning sai nimeks Mäng ja Kool. 1941.a küüditati Oskar Luik koos abikaasa, ema ja poegadega Siberisse. Kauplus Mäng ja Kool tegutses vanas kohas kuni 1990. aastate lõpuni.

Kui kontekstiga sobitumist hinnatakse harilikult esmajoones hoone kuju, akende, uste, dekoori, värvi jms sobitumise kaudu, siis sellest sügavamal toimub suhestumine peenema ja abstraktsema tähenduskoega. Vanalinnas on kvartaalse hoonestuslaadi tõttu sisehoovid. Vaade hoonest sisehoovi on midagi muud, kui vaade tänavale. Sisehoovid paljastavad sageli hoopis erineva iseloomu, kui paistab tänavalt. Vanade majade paksudes müürides asuvad väiksed aknad tegelevad muuhulgas ka turvalisuse mõtestamisega. Tiheda hoonestuse tõttu on vanalinnas sageli kontrastsed valgustingimused, üürikeseks ajaks on mõni fassaad täielikult päikesepaiste vallas ja siis taas varjatud, või hoopis avatud valguse peegeldustele kõrvalolevate pindade kaudu. Vanalinna elurütmi juurde kuulub linnahelide kohalolu - võimalus, ja tihti ka paratamatus, olla ümberkaudse sumina sees.

Hoone tunnuselemendiks on tänavapoolne topeltfassaad. Varipinnale perforeeritud muster moodustab ajaloolise keskkonnaga võrdväärselt suhestuva detailsuse, kuid teeb seda salapäraselt ja subtiilselt. Perforatsioon on sedavõrd hõre, et võimaldab suurte akende kaudu häid valgustingimusi, kuid lõikab siseruumi üle tänava paiknevate hoonete vaateväljast. Interjöörist vaadatuna mõjub perforatsioon kaitsva kardinana ja võimaldab tänaval toimuvat vaadelda-kogeda varjatult. Perforatsiooni lõigatud orgaaniline geograafilise motiiviga muster tekitab rahvusvahelise ülikoolilinna seose. Hoone välisviimistlus on läbivalt tooniga valge krohv, et võimaldada valguse ja varjude mänge.

Juurdeehituse esimesel korrusel asub äripind ning kolmel järgneval korrusel kaks korterit. Olemasolev ehitismälestis on minimaalsete modifikatsioonidega maks. ära kasutatud. Korterite planeeringu idee on paigutada köögi ja söögitoa ala tänava poole ja elutoa osa sisehoovi poole. Tänavapoolsete korterite sissepoole avanevaid suuri aknaid saab avada, et olla vanalinna helide keskel, ning sulgeda, et olla varjul. Magamistoad on linnakärast varjatult suunatud sisehoovi poole.