Artikkel ajakirjas MAJA 2018 (no 94). Eesti Arhitektuuripreemiad 2019 MAJA / SIRP artiklipreemia. Žürii äramärkimine: esiletõst arhitektuurimõtte edendamise eest.
MÕÕDETAVAST JA MÕÕTMATUST ARHITEKTUURIS
„Suurepärane ehitis peab alguse saama mõõtmatus, saama kavandamise käigus läbi mõõdetud ning lõpuks valmides jääma mõõtmatuks.”
Louis Kahn
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
MÕÕDETAV
Teame, et arhitektuurse otsustuse lävepakul vaatab vastu terve kompleks mõõdetavaid atribuute. Arhitekti laua kohal hõljuvad kliendi soovid ja ruumiprogramm, eelarve, ehitusregulatsioonid ja suunavad planeerimisotsused, klimaatilised tingimused, energiabilanss, ehitusturu tehniline võimekus, ehitise ruumiline kontekst, ühiskondliku ootuse normatiivsus.
Analüüsiv mõistus saab küllalt adekvaatselt hinnata ehitises paiknevate ruumide funktsionaalseid seoseid, hinnata ruumikasutuse otstarbekust ja kasutusmugavust. Mõõta saab proportsionaalseid suhteid ümbritseva keskkonnaga ning arvestamist elementaarse esteetilise kontekstiga. Probleemiks ei ole ka ehituslike ja tehniliste lahenduste vastupidavuse ja kulukuse hindamine. Olukord muutub keerukamaks, kui tuleb hinnata ehitise uudseid kasutus- või ehitusviise, emotsionaalseid ja esteetilisi peensusi, semiootilisi žeste, kultuurilist taustsüsteemi, ühiskondlikku resonantsi, ühesõnaga kunstilist omapära.
Kui loomingulise kreedoni jõudnud Louis Kahn selgitas arhitektuuri abstraktsel ruumifilosoofilisel tasandil, siis viimastel aastakümnetel on arhitektkond oma loomingu mõistetavaks tegemisel kaldunud rohkem mõõdetud ja fikseeritud ratio poole.
Taani büroo BIG on kogunud kuulsust ja mõjutanud tohutul hulgal arhitekte üle maailma esitlustehnikaga, mille kesksel kohal on arhitektuuri samm-sammuline lahti harutamine lihtsalt mõistetavaid pildilisi skeeme kasutades. Oskuslike skeemidega võib kergelt jätta petliku mulje, et konkreetne arhitektuurne ettepanek ongi vaid teda ümbritsevate erinevate füüsikaliste ja funktsionaalsete tingimuste matemaatiline analüüs ja selle deduktsioon vooruslikuks ja õigeks lahenduseks.
Sarnaseid sättumusi on näha ka Eesti avaliku sektori tellimustes, mis on kantud uusliberaalsest mõtteviisist, seades arhitektuuri eesmärgi keskmesse eelkõige funktsiooniks olemise, tulemuslikkuse ja kuluefektiivsuse. Nii on lihtne ka soovitud kriteeriumitele vastavat arhitektuuri põhjendada. Kuid ometi teame, et arhitektuur on palju enamat kui toimivate suhete funktsioon, pildiline imago ja materiaalse maailma kihistus.
Mis on aga see tunnistamatult käestlibisev, mis paneb arhitektuuri tuksuma ja evima kunstilisi mõõtmeid? Millest ja kuidas luuakse otsused, mis sünnitavad ruumikogemusi?
Retsiteerides Wittengsteini asemel Jaak Tombergi – „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike”.1
