Dementsetele sobiv keskkond kui tervik
peab pakkuma optimaalset vahekorda puuduliku ja jõulise
stimulatsiooni vahel. Keskkonna all on mõistetud müra, valgust,
visuaalset ja ruumilist stimulatsiooni. Ruumiline keskkond peab
tegelema dementsusega kaasnevate probleemidega: identiteedi kadu ja
kodutunne, orienteerumisraskused (raskus eristada värve, kontrasti
ja sügavustaju). Selleks peab ruum pakkuma aistingulist
stimulatsiooni ja looma tähendusi.
Vanurite ja keskkonna suhtes on kaks
tuumset protsessi: kuuluvus ja agentsus. Kuuluvus puudutab sideme
tajumist ja tähendustamist kohaga. Agentsus viitab võimele osata
olmelisi olukordi lahendada ja omada nende üle kontrolli st
säilitada individuaalsust. Oluline on: akustika, loomulikud lõhnad,
valgus, materialide taktiilne eripära, visuaalne stiumulatsioon
üldisemalt.
Dementsesõbralik arhitektuurne
keskkond toob fookusesse haige jaoks olulise ja varjutab tahaplaanile
kõik ebaolulise.
