Eramu
Paklamäe suvilakompleks asetub Lõuna-Eesti kuppelmaastikku iseseisva, kuid ümbrusega tihedalt seotud hoonete ansamblina. Peamaja ja seda saatvad väiksemad mahud paiknevad maastikul hajusalt, moodustades nende vahele kaitstud õueala. Hoonete erinevad kõrgused ja kaldu katusepinnad järgivad reljeefi liikumist, haljaskatused jätkavad ümbritsevat taimestikku ning puitlaudisega fassaadid annavad kompleksile rahuliku ja tervikliku ilme. Ansamblit seovad omavahel rajad, terrassid ja vaated veesilmale ning kaugemale maastikku.
Peamaja ruumiprogramm on üles ehitatud väikese sisemaastikuna. Tavapärase korrusteks jaotamise asemel liiguvad ruumid eri tasapindadel, avanevad üksteisesse ja koonduvad kõrge ühise eluruumi ümber. Astmed, vaheplatvormid, sillad ja sügavad avad loovad hoones pidevalt muutuvaid vaateid ning võimaldavad eri tegevustel toimida korraga nii koos kui ka omaette. Katuseakendest ja suurtest maastikku raamivatest klaaspindadest langev valgus toob esile ruumi kõrguse ning materjalide reljeefsuse.
Sisearhitektuuri lähtepunkt on paigale iseloomulik savine pinnas. Selle punakaspruun toon ja taktiilsus avalduvad tellispindades, massiivsetes sisemistes mahtudes ning põrandates, mis seovad ruumid üheks pidevaks materiaalseks tervikuks. Savikarva raskusele vastanduvad hele puit ja valged laudispinnad. Tulemuseks on kompleks, kus arhitektuur ei jäljenda maastikku, vaid tõlgendab selle kihistusi, rütmi ja ainelisust ruumiks.
