_large.webp)
_large.webp)
_block.webp)
_large.webp)
_block.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Peamaja ruumiprogramm on üles ehitatud väikese sisemaastikuna. Tavapärase korrusteks jaotamise asemel liiguvad ruumid eri tasapindadel, avanevad üksteisesse ja koonduvad kõrge ühise eluruumi ümber. Astmed, vaheplatvormid, sillad ja sügavad avad loovad hoones pidevalt muutuvaid vaateid ning võimaldavad eri tegevustel toimida korraga nii koos kui ka omaette. Katuseakendest ja suurtest maastikku raamivatest klaaspindadest langev valgus toob esile ruumi kõrguse ning materjalide reljeefsuse.
_block.webp)
.jpg)
Põlva vallamaja kontseptsioon lähtub keskväljaku pikendamisest ning jätkumisest hoone sisemusse, kus väljaks saab vertikaalse mõõtme.
-1_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_block.webp)
.jpg)
Lasnamäel on Eesti suurim ringmajanduskeskus ning esimene omataoline, kus avalik sektor soovis ehitusel teadlikult rakendada ringmajanduslikke võtteid.
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Aja- ja kultuuriloolise korteri sisearhitektuur on loodud elanikega koostöös. Hr.Mängula oli siin kunagi elanud luuletaja Karl Eduard Sööti harrastusteatri lavanimi.
Igal korteril on oma privaatne eraldatud maalapike ja eraldi sissepääs hoonesse. Olemasolevad muldvallid kujundatakse ümber ja vana betoonvärav säilib piirkonna kergliiklustee piduliku osana.
Paklamäe suvilakompleks asetub Lõuna-Eesti kuppelmaastikku iseseisva, kuid ümbrusega tihedalt seotud hoonete ansamblina. Peamaja ja seda saatvad väiksemad mahud paiknevad maastikul hajusalt, moodustades nende vahele kaitstud õueala. Hoonete erinevad kõrgused ja kaldu katusepinnad järgivad reljeefi liikumist, haljaskatused jätkavad ümbritsevat taimestikku ning puitlaudisega fassaadid annavad kompleksile rahuliku ja tervikliku ilme. Ansamblit seovad omavahel rajad, terrassid ja vaated veesilmale ning kaugemale maastikku.
Peamaja ruumiprogramm on üles ehitatud väikese sisemaastikuna. Tavapärase korrusteks jaotamise asemel liiguvad ruumid eri tasapindadel, avanevad üksteisesse ja koonduvad kõrge ühise eluruumi ümber. Astmed, vaheplatvormid, sillad ja sügavad avad loovad hoones pidevalt muutuvaid vaateid ning võimaldavad eri tegevustel toimida korraga nii koos kui ka omaette. Katuseakendest ja suurtest maastikku raamivatest klaaspindadest langev valgus toob esile ruumi kõrguse ning materjalide reljeefsuse.
Sisearhitektuuri lähtepunkt on paigale iseloomulik savine pinnas. Selle punakaspruun toon ja taktiilsus avalduvad tellispindades, massiivsetes sisemistes mahtudes ning põrandates, mis seovad ruumid üheks pidevaks materiaalseks tervikuks. Savikarva raskusele vastanduvad hele puit ja valged laudispinnad. Tulemuseks on kompleks, kus arhitektuur ei jäljenda maastikku, vaid tõlgendab selle kihistusi, rütmi ja ainelisust ruumiks.
Projekt käsitleb Tartu Barclay platsi olemasoleva väikese ärihoone rekonstrueerimist kaasaegseks kohvikuks. Eesmärk ei ole tuua parki uut dominantset objekti, vaid arendada tuttavat postmodernistlikku mahtu edasi pargipaviljoniks – hooneks, mis säilitab paiga mõõtkava, kuid vastab paremini tänapäevasele kasutusele. Olemasolevat mahtu laiendatakse minimaalselt ja ratsionaalselt, nii et alumisele korrusele mahub avaram kohvik või väike restoran ning ülemisele korrusele iseseisvam kontori- või salongipind.
Esimene korrus on kujundatud võimalikult läbipaistvana. Maast laeni klaaspinnad avavad kohviku parki, lasevad haljastusel ja linnamelul siseruumi ulatuda ning muudavad valgustatud maja õhtuti väljaku osaks. Klaasist alusmahu kohal paiknev kompaktne tellisekarva teine korrus mõjub otsekui puude vahele tõstetud raskem kehand. Selle perforeeritud tellispinnad filtreerivad valgust ja vaateid ning loovad seose Tartu ajaloolise materjalikeelega. Interjööris tasakaalustavad tellist ja mineraalseid pindu hele puit, valged mööblipinnad ning taimestik. Soe ribistatud lagi rõhutab ruumi suunda pargi poole.
Lahendus on sobitatud olemasolevate puude, liikumisteede, naaberhoone ja muinsuskaitseliste piirangutega. Kohviku ette kujuneb astmeline terrass, mis jätkab pargiteid ning toimib ühtaegu istumisala ja väikese avaliku ruumina. Erilise kihina markeerib projekt maja eest kulgenud Tartu keskaegse linnamüüri asukohta. Selle jälg tuuakse nähtavale maastikulise maketina, mis muudab kunagise kaitserajatise tajutavaks ja annab välialale selge ruumilise loo. Nii seob projekt rekonstrueerimise, aktiivse pargielu ja paiga ajaloo üheks nüüdisaegseks linnaruumiks.
Kesklinnas paikneva väikse kortermaja esimesel korrusel on äripind ja igal järgmisel korrusel omaette korter.
Promenaadi 6 rekonstrueerimisprojekt käsitleb Haapsalu vanalinna muinsuskaitsealal, kuursaali ja kõlakoja vahetus läheduses paiknevat kahekorruselist kortermaja.
Hoone koosneb kahest eri ajal kujunenud osast: promenaadiäärsest esinduslikust mahust ja hoovi suunas arenenud hoonestusest. Projekti lähtekoht on nende erineva iseloomu säilitamine ning sidumine terviklikuks elukeskkonnaks. Tänavaäärne hooneosa on oluline osa Haapsalu ajaloolisest linnapildist. Selle lahenduses säilitatakse ja restaureeritakse väärtuslikud fassaadidetailid, ühtlustatakse laudis, soojustus ja avatäited ning taastatakse kadunud profiile ajalooliste fotode ja olemasolevate jälgede põhjal. Heledas toonis puitfassaad, liigendatud aknad, dekoratiivsed sarika- ja rõdudetailid ning valtsplekk-katus lähtuvad kuurortlinna väljakujunenud arhitektuurikeelest.
Hoovipoolset, ajaloo jooksul korduvalt muutunud mahtu käsitletakse vabamalt. Tumedama puitfassaadiga hooneosa täiendab uus kahekorruseline veranda, mille klassikaline viiluline vorm on lahendatud kaasaegse klaasijaotuse, vertikaalse laudise ja metallpiiretega. Suured klaaspinnad avavad eluruumid hoovi, terrassidele ja rõdudele ning annavad kahe mahu kohtumisele selge, tänapäevase kihi.
Hoonesse on kavandatud kuus eri suurusega korterit. Esimese korruse kodudel on oma terrassid, ülemise korruse korteritel rõdud; osa lahendusi kasutab ka keldrikorrust panipaiga, tehnoruumi või sauna jaoks. Haljastatud hoov, selgelt eristatud sissepääsud, diskreetselt lahendatud parkimine ning vahelduvad metall- ja puitpiirded toetavad privaatset, kuid promenaadi miljööga seotud elukeskkonda. Tulemuseks on rekonstrueerimine, mis väärtustab hoone ajaloolisi kihistusi ja lisab neile äratuntavalt nüüdisaegse täienduse.
Järveäärne elamu asub reljeefsel maastikul - nii on ka hooneprogramm jaotatud poolkorruste vahel. Alumisel tasandil paikneb spa, teisel korrusel sissepääs ja eluruumid, kolmandal ja neljandal magamistoad ja abiruumid.
Uljaste spa-hotelli eskiis käsitleb suuremat maatükki ühtse puhke- ja spordikompleksina, mille ruumiline ülesehitus lähtub olemasolevast maastikust. Spa-hotell paikneb madala männimetsa, avatud sihi ja kõrgema segametsa kohtumiskohas. Hoone avaneb läänekaarde ja õhtupäikesele, samal ajal kui juurdepääs, parkimine ja teenindus on korraldatud nii, et väärtuslikku kõrghaljastust säiliks võimalikult palju. Kompleksi seovad tulevikus Uljaste järveni ulatuvad liikumis- ja matkarajad.
Hotell on liigendatud eri kõrgusega viilkatustega mahtudeks, et suur hoone sobituks metsa mõõtkavasse ning tekiksid erinevad vaated, valgusolud ja välialad. Haljastatud katused, sügavad räästad, rõdud ja varikatused annavad hoonele selge rütmi ning aitavad vähendada suvist ülekuumenemist. Välisilmes kohtuvad hele puit, tume põletatud tellis ja vaoshoitud plaatmaterjalid; siseruumides on kavandatud kasutada puitu, savikrohvi, tampsavi, paekivi ja teisi looduslikke materjale.
Hoone keskseks sõlmpunktiks on läbi maja avaneva vaatega fuajee, kust pääseb hotelli, spaasse, restorani ja teenindusaladele. Spa jaguneb ujumisbasseini, lasteala ja rahulikuma saunaosa vahel. Restorani saali saab voldikseinaga jagada, mistõttu sobib see ka konverentsideks ja sündmusteks. Hotellitubadel on rõdud ning teise korruse ruumid avanevad osaliselt haljastatud katuseterrassidele.
KOLM VENDA arhitektuurse lahenduse kavandamisel võtsime eesmärgiks luua terviklik ja vaheldusrikas arhitektuurne ansambel, mille hoonemahud on liigendatud Tartule omaselt väiksemas skaalas. Detailplaneering nägi ette ühe suure hoonemahu, mille töö käigus kolmeks jaotasime. Nii saavad korterid paremad valgustingimused ning tekivad inimmõõdulisemad ja põnevad ruumilised suhted.
Kaua pooltühjana seisnud nn Fortuuna kvartali piirjooned on hakanud ilmet võtma. Ala hoonestamiseks korraldati 2004. arhitektuurikonkurss, mille tulemusena valmis 2009. detailplaneering, mille autoriks olid Ülar Mark, Kai Kuusik ja Taavi Kuri büroost Urban Mark OÜ (vt lisatud Makett). Tänaseks on planeeringu järgi valminud 4 hoonet.
DP-ga hoovi ette nähtud autopanduse otsustasime nihutada hoovist väljapoole, tekitades nii kolme hoonemahu vahele hubase ja turvalise hoovimiljöö. Korteritest on tagatud hea vaade hoovi, kuhu kavandasime liigendatud õue haljasalade ja laste mänguväljaga. Hoovi pool asuvad liimpuidust kavandatud suured terrassid ja rõdud, mis tekitavad koos krohvitud ja reljeefsest betoonist fassaadidega Pika tänava äärsest hoonestusest erineva, tasakaalukalt sooja esteetikaga emotsiooni.
Fortuuna kvartali detailplaneering näeb hoonetevahelisele õuealale ette atraktiivse ja mugava kergliiklusele suunatud maastiku tekke. Looklevad jalgteed, kuhjatud maapinnast lauged nõlvad ja väiksemad madalamad nõvad, kuhu suurvee ajal tekib jõeäärsele miljööle omaselt väiksemaid veesilmi. Projektis KOLM VENDA lähtusime planeeringu ideedest ja kavandasime mitmetasapinnalise hoovi ning mänguväljakuid piiritleva väikese sillakese, mis lisab hoovile privaatsust ning rikastab ühtlasi kogu kvartalisisest miljööd.
Haljastuskava eesmärgiks on pakkuda silmailu erinevatel aastaaegadel ning õitsemisperioodidel. Haljastuse tüüp ja liigid on valitud väiksemate hooldustsüklite järgi. Tihedamaks piirdeks ning hoonet ümbritsevate alade tsoneerimiseks kasutatakse igihaljaid põõsaid, hoovialal on rõhk õitel, söödavatel viljadel, sügisel värvuvatel lehtedel ja haljastuse esinduslikkusel talvisel perioodil.
Hoone planeeringu eesmärgiks on luua võimalikult funktisonaalsed korterite plaanilahendused ning pakkuda välja erinevaid planeeringuid. Lisaks tavapärastele korteritele võib esimesel korrusel leida kõrgete lagedega kortereid, kuhu on loodud madalamad vahekorruse tasapinnad. Mitmetele korteritele on loodud otsepääsud hoovi. Suurematel terrassidel ja rõdudel on elanikud julgustatud looma oma konteinerhaljastust.
Maja üldpindade osas pidasime oluliseks luua lisaks esimesel korrusel paiknevatele panipaikadele ka hoiustamisruumid lapsevankritele ning jalgratastele. Trepikodade ja koridoride sisearhitektuurses lahenduses on järgitud sama vaheldusrikkuse printsiipi, mida hoone välimusegi puhul. Nii nagu kõik hoone elanikud on veidi erinevad, nii on ka korterite uksed ja erinevad koridoride osad kujundatud väikeste erinevustega loomaks personaalsemat ruumitunnetust.
Usume, et Fortuuna kvartali hoonestuse valmides võime seal eest leida põneva miljöö, mis toob ülejõe alad tunnetuslikult linnakeskusele lähemale, ning mille atraktiivne kvartalisisene kergliiklus pakub põnevaid liikumistrajektoore ka teistele ala läbivatele linlastele.
_u_large.webp)
KAALUKAUSS:
Kas tühi lennurada peab igavesti senisel kujul säilima ja SUPERSTRUKTUURI ei tohi hoonestada või
on olulisem ELAMISVÄÄRNE RUUM?
- Ruum peab olema ligipääsetav ja turvaline kõikidele,
sealhulgas lastele, eakatele ja erivajadustega inimestele
- Liigendatud parkimisalad - ei automerele
- Hoonete vahele kavandada inimmõõtmeline keskkond
- Tänavaruumi kõige olulisemaks kasutajaks tuleb pidada
jalakäijat ja jalgratturit - soodustada jalgsi liikumist
- Planeering peab järgima „pehme linna“ (soft city)
põhimõtteid, kus elamine, ettevõtlus, looduskeskkond
ja kultuur kohtuvad inimsõbralikul viisil
Vana vundamendi ümbrus on tänaseks võsast
puhastatud ja taastatud on vana tiigikoht...
Elamukoht jääb looduslikult kahe mäe vahele, olles nii ligipääsu kui päikese liikumise tõttu orienteeritud kirde-edela suunaliselt. Arhitektuurse idee lähtekohaks ongi vana talukoha orientatsioon ning soov luua mõlemas suunas avatud ja aktiivselt suhtlev õueruum.
Elamu arhitektuur sünteesib traditsioonilisi ja kaasaegseid arhitektuurseid võtteid. Hoone vormi loob traditsiooniline 45-kraadise viilkatusega maht ja lihtne plaaniline jaotus. Hoone konstruktsioonid ja välisviimistlus on puidust, siseviimistluses kasutatakse peamiselt puitmaterjali ja lubi- või savikrohve, samuti savitellist. Hoone aknad ja uksed teostatakse võimalusel eritellimusel ja puidust, andes profileeritud raamidele veidi kaasaegsema joone. Hoonet köetakse halukaminaga, samuti rajatakse traditsiooniline puupliit, soojamüür ja leso.
Hoone välisviimistluseks kasutatakse puidu põletustöötlust ja lisaks männitõrva või muid õlisid. Katusekatteks on ette nähtud õhuke eelkasvatatud kukeharjamatt, mis on vähenõudlik ja vähest hooldus vajav. Plekid ja teraspiirded on kuumtsingitud ja pulbervärvitud. Väliterrasside- ja trepistike alune teostatakse vanade vundamentide kivimurrust ülejäänud raudkividest ja sinna peale valatakse raudbetoonist vöö. Terrasside aluseid saab kasutusele võtta panipaikadena.
Saunanurk
on pere pisikese hooviala pikendus. Nurgelise
krundikuju tõttu tuli õueala parimaks ärakasutamiseks planeerida
hoone krundi nurka.
Soojade
klaasitud voldikuste taga saab soovi korral pikendada suvehooaega
ja õueköögis kokata või lihtsalt õueelutoas aega veeta. Krundi
nurgas asuvate teenekate õunapuude kõrvale
on peitunud intiimne saunanurk, hoovi keskel pakub suplusvõimalusi
ka külmemal perioodil kasutatav välibassein.
_block.webp)
.jpg)
Maalapp Ülenurme ja Tõrvandi piiril. Kas järjekordne põlluäärne valglinn või midagi enamat?
Tänane üldplaneering vaatleb Ülenurmet ja Tõrvandit eraldiseisvate ja ruumiliselt katkestatud aladena. Selline resursse raiskav arenguvektor on risti-vastupidine kaasaegsetele planeerimistõdedele. Teeme ettepanekud üldplaneeringu muutmiseks ja kahe kõrvutiasetseva ning süvenevalt isoleeritud elamuala ühendamiseks.
Pakume välja planeeringuidee, mis säilitab kohalikku põllumajanduskultuuri ja toetab kohaliku identiteedi hoidmist. Ühtlasi võimaldame arendajal ja kohalikul omavalitsusel teostada tulevikkuvaatav pilootprojekt. Teeme ettepaneku rajada üle raudtee täiendavaid kergliiklussihte ja tegeleda Ülenurme ja Tõrvandi ühendamisega terviklikuks keskkonnaks.
Arendaja ehitab elamukvartalile kogukonnahoone, põllu, õunaaia ja kasvuhoone, opereerib jaama 3-4 töötajaga ning toodab põllumajandusaadusi. Eluaseme soetavad külaelanikud tasuvad teenuse eest ja saavad vastu kohalikku toitu ning kogukonnateenuseid. Elanikud saavad huvi korral harida oma aialappe. Kogukonnakeskus turundab kohalikku toodangut ja eluviisi ka kaugemale. Suurem hoonestustihedus annab keskkonnale tagasi ühiskondlikult kasutatava põllumaa ja pargiala, toetades Kambja valla identiteeti. Põld on hästinähtav Tartu maanteelt. Tähelepanu tõmbav esmakordne pilootprojekt Eestis teeb nähtavamaks kõik osapooled.
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_block.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Võistluskvartali intigreeriv osa on selle näiline korrapäratus ning varasemad püüdlused piirkonda ümber tsoneerida. Linna teebki huvitavaks ja sisukaks mitmekihilisus, seetõttu tuleb ruumi edasi tõlgendamisel meeles pidada, et iga füüsilise jälje jätnud ajaperiood kannab potentsiaali tugeva sisekõne tekkeks, seda ka siis, kui see ei juhtu kohe praegu...
Piirkonna ajaloo uurimisel joonistuvad välja hoonestusmustrid. Antud võistlustöö on lähtunud nendest mustritest, et siduda piirkonna mikro- ja makroskaala.
TSONEERING
Võistlustöö eesmärk ei ole olnud pakkuda välja uut läbivat teed läbi kvartali, vaid kahe erineva tsooni – Toome park ja linnatänav – vaheala läbimõtestamist. See võimaldab tekitada uut kvaliteetset linnaruumi austades väljakujunenud struktuure. Näituse-Liivi-Veski tänavate täisnurkne kvartal mängib kokku Liivi 5 ning anatoomiku poolt moodustuva sihiga. Läbiva sirge sihi asemel näeb võistlustöö ette Baeri ja Näituse tänava ühendamist ning avalike funktsioonide lisamist sellesse alasse. Liivi tänava poole jääb privaatsem ning tagahoovilikum ala.
TÄNAVAMAJAD
Näituse ja Liivi tänava frontidel asuvad hooned on paigutatud tänavafrondile. Liivi tänava hoone on liigendatud lähtudes varasema Liivi 7 hoone mahust (tänaseks lammutatud. Tänavamaja taga on nn hoovimaja, mille mahus on ka maa-aluse parkla sissepääs. Näituse tn äärne hoone mängib kokku restaureeritava Näituse 6 hoonega ning osaliselt astub tagasi anatoomikumi põhimahu joonele, et võimaldada anatoomikumi kaarja mahu sujuvat avanemist tänavapildis.
AVALIK TSOON
Anatoomiku hoone taha jääb väljak koos säilitatava tammega. Väljaku teises küljes, jätkuna pargivahi maja sihil on avaliku funktsiooniga väljapakutud väljakuhoone. Hoonet on võimalik kasutada ka pargivahi maja uue funktsiooni jaoks ühendades hoonemahud maa-all. Planeering näeb ette pargivahi maja taastamise.
Tähtpere aed on kõigile avatud keskkond Tartus Oru tn 3. Kassitoome ja katoliku kiriku kõrval asuvas endises lastehaigla hoones tegutseb täna Tartu Katoliku Hariduskeskus. Kooliesise aia ideeks on luua selge iseloomuga vaba-aja veetmise paik kohalikule kogukonnale ja kooliperele. Siin saavad kokku aktiivne liikumine, linnaloodus ja mänguline teadus.
Aias on ruumi kõigile, kel meel avatud, olenemata vanusest. Selleks on loodud kaks eri iseloomuga tsooni. Aktiivne ala on majaesine mängudega asfaltplats, torustruktuur ja küngas, mis kavandatud selliselt, et saad neid kasutada nii nagu parasjagu tuju on. Mängijale pole tegevust ette kirjutatud, pole määratud, kus mängida saab ja tohib. See jääb mängija enda leiutada ja välja mõelda. Nii saab loov ja vaba mõte lennata.
Pargiala on rahulikum ja kavandatud selleks, et rahmeldamisest eemalduda. See on vaiksem ala kus saab jalutada, pargipingil puhata, mõtiskleda, pilvi vahtida, sõbraga jutelda, raamatut lugeda või eemalt teiste lustimist nautida.
Mänguväljak rajati Tartu kaasava eelarve 2020 raames, kui valmis aia esimene etapp. Perspektiivselt on plaanis tutvustada pargialal linnalooduse mitmekesisust ja vajalikkust, teha seda mängulise teaduse võtete kaudu ning koostada Tähtpere aia teemasid siduv kuraatorituur.
Täname abi eest Maarja Ülper, Kristina Mägi, Kristel Kalda, Heiki Kalberg, Indrek Salk!
Kubija spordikeskuse arhitektuurse ideekonkurssi võidutöö
Jalutuskäigul läbi männimetsa märkad
ühtäkki kuidas tavapärane mõtterežiim asendub uue ja ootamatuga,
liikumine ja värske õhk on vabastanud mõtted ja teinud olemise
kergeks. Korduv vertikaalsete puusammaste rivi liigendab ruumi ja
löövitab jalge ette just sulle sobiva teeraja. Selles kõiges on
midagi pühalikku. Sarnaseid aistinguid võid kogeda sportliku
tegevuse käigus, kui meeled on vabastatud ning keha suhtleb
ümbrusega mingi iseäraliku ja arhailise registri kaudu. Tasapisi
märkad oma unustatud ja lahutamatu kaaslase - aju - poolt tehtud
musta aga äärmiselt kasulikku tööd - vereringesse on vaeva ja
võlu väel sugenenud kauaoodatud mõnuained. Hõissa ja aamen!
Looduskaunis paigas asuv Kubija spordibaas on ebatavalise sisuga hoone - suuremas osas lao- ja abiruumidest koosnev hoone on ajutine peatuspaik igapäevasel teekonnal tähendusega laetud tunde ja eneseteostuse saavutamiseks. Hoone on siin justkui vahendaja rollis - aidates sportlastel tulla ja minna, astuda välja tavapärasest ja siseneda teistmoodi transtsendentsesse olemisse. Soovime, et hoone arhitektuur toetaks seda erilist vahendatust.
PÜHÄKOTUSE, mis Võro kiiles tähendab pühakoda, keskmes on lihtne ja avar, pühaliku tundetooniga fuajee, mis aitab sportlastel eelseisvaks tegevuseks häälestuda. Fuajee on mitmeotstarbeline - lisaks ettevalmistusele ja puhkehetkele on see kohtumispaik võistkondadele, konverentsi ja tööruumide pikendus, pelgupaik karusema ilma korral e kokkuvõttes mõnus paik, kus on meeldiv olla. PÜHÄKOTUSE keskel asub elav tuli.
Suveköögi suured lükanduksed loovad voogava ruumi, kaotades piiri sise- ja välisruumi vahel. Klaasitud katusealune pakub varju nii kuumal suvepäeval kui ka kaitset halvemate ilmade korral. Funktsionaalne ruum sisaldab endas kööginurka ning istumisala, ebakorrapärane vorm ja vastanduvate materjalide kasutus toob aeda mängulisust ja kontrasti.
Urmo Metsa raamatusse „Võimalikud Majad/ Coceivable Houses“ on koondatud hulk pööraseid majaideid. Üks selline on õnnestunud nüüdseks materialiseerida Tartus Karlova serval. Jalad maas kujul, nõlvale laotatud elamisviisina. Inimene sobitub maastikku, mitte vastupidi!
Praegust koolihoonet ümbritsev ruum on
väljastpoolt vaatleja jaoks pigem suletud kui avatud olekuga. Juurdepääsutänavalt ei ole
koolihoonet näha, puuduvad selgelt markeeritud ligipääsud, hoone
ümbruses on palju hämaraid nurgataguseid, koolihoone on
ümbritsevatest korruselamutest ja tehisjärvest osalise piirdega
eraldatud. Ideekavand EMALAEV loob tingimused sidusa ja avatud
olekuga ruumi ja kogukonna arenguks.
Sidus väliruum aitab naabruskonnas
tekitada hoolivat omanikutunnet, millega kaasneb kõrgenenud huvi ruumi kasutada, selle
heakorra ja turvalisuse eest hoolt kanda. V.Tškalovi 4,8,10 kortermajad on pisikese
krundiga, mille sissepääsud avanevad lõunasse koolimaja küljele.
Piiratud ruumi tõttu on parkimiskorraldus improviseeritud ja piirab
hoovide kasutamist vabaajategevusteks. Samal ajal kasutatakse kooli
territooriumile ligipääsuks kortermajade kinnistutel paiknevaid
väljakujunenud juurdepääse. Siin peitub nii potentsiaal kui ka
võimalik barjäär kooli ja kortermajade vahel. Leiame, et parima
tulemuse saavutamiseks tuleb teha koostööd.
Nii on kortermajade parkimine
lahendatud osaliselt kooli territooriumil ning olemasolevad teed tuleb korrastada, laiendada ning
luua avaliku ruumi kvaliteedid, mis teenivad nii kooli kui ka
kortermajade huve. Kooli peasissepääs on lahendatud tugeva teljena,
mis asub tänase juurdepääsuteega samas asukohas ning avab ennast
selgelt V.Tškalovi tänavale, jätkudes pärast kooli aatriumi
mõtteliselt edasi tehisjärve suunas.
Kooli väliruumi lahendus pakub välja
selgelt grupeeritud ja seega hästi turvatavaid avalikke tegevus- ja vabaajaalasid ning püüab
end ümbritsevale linnarumile avada. Mõtestame kooli kui
kultuurikeskust, mis panustab olulisel määral Sillamäe
huvitegevusse. Et teha see võimalikult mugavaks on kultuurikeskuse
mitmeotstarbelised ruumid koondatud esimesele korrusele, mida saab
pärast kooli autonoomselt kasutada. Töökodasid saab kasutada
koolivälisel ajal koos kõigi linlastega, nt jõulude ajal ühiselt
kaunistusi valmistades. Aula-trepistik ja muusikaruum on kasutatavad
nii töötubade, seminaride kui ka tantsu- ja teatritruppide jaoks.
Lähestikku söökla-kohvikuala ja auditoorium pakuvad võimalust
toitlustusega väiksema konverentsi korraldamiseks. Algklasasside
liigutatava mööbliga ruumid saab sobitada keelekursuste ja muude
töötubade jaoks. Lisaks on saadaval kõik tavapärased
spordisaalide võimalused. Selgemalt ainult kooli jaoks kasutatavad
ruumid paknevad teisel ja kolmandal korrusel.
Uue koolihoone arhitektuur on
optimistliku kuvandiga. Kogu esimene korrus on kaetud klaasfassaadiga, et maksimeerida
avatust. Ümbritsev varikatus pakub turvatunnet ja selle all kasutatav puitmaterjal lisab soojuse
tunnetust. Valgeks värvitud kerge läikega ja perforeeritud metallfassaad mõjub pehme,
optimistliku ja tulevikkuvaatavana, samas kõnetab positiivselt Sillamäe identiteedi industriaalset
komponenti.
Ideekavadi TEERIST peamine taotlus on
nn "kohaloome" st tuua esile suure potentsiaaliga keskkonna
väärtused, tekitada hoonete ümber ja vahele hea miljöö. Uued
hooned moodustavad ajaloolise väärtusega köstrimaja
ümber intrigeeriva tausta. Teeristi näol on tegemist kogu Haljala alevikule olulise arenguga.
Kooli asukohas on peidus mitmed kultuurilised kihistused mille väljapuhastamine ja eesmärgipärane esitlemine aitab tugevdada Haljala kultuurilist identiteeti, teha asukohta põnevamaks nii piirkonna elanikele, kui ka külalistele. Väärtusena tuleb näha on vana köstrimaja, koos looga seal sündinud varase Eesti legendaarsest arhitektist - Herbert Voldermar Johansonist. Ka koolihoone külge ehitatud spordihoone arhitekt Toomas Rein on äärmiselt silmapaistev uuema perioodi modernist. Tema pärand väärib säilitamist (vt ajaloolase Mart Kalmu hinnang). Lisaks koonduvad asukohta esinduslik sportimisvõimaluste ala, raamatukogu, õpetaja monument ja iidsed kultusekivid. Uus koolihoone, kui olemasolevate väärtuste ja hoonete kompleks, võiks olla oluline kogukonnakeskus ja hooned seotud ansamblilise paigutuse kaudu.
Oleme taotluslikult kavandanud lihtsa
ehitusliku struktuuriga uushooned, mille puhul on rõhk suurepärase hoovimiljöö loomisel ja
kooli igapäevaelu enim mõjutava ning õppimist toetava interjööri loomisel. Vana spordihoone
lammutamine maksab päris suure hulga raha, kuid ei loo juurde
väärtust. Vana hoone säilitamine (kasvõi esialgne
konserveerimine) ja uue kasutusotstarbe leidmine on ressursisäästlik
mõtlemine, mis loob nüüd või tulevikus uut väärtust.
Arhitektuurivõistlusega otsitakse lahendust ambitsioonikale puithoonele, mis majutaks Keskkonnaministeeriumi ja Eesti Loodusmuuseumi. Uue hoone nimeks saab Keskkonnamaja.
Kajalood on hüdroakustiline merendusseade, millega mõõdistatakse akustiliste peegelduste abil merepõhja. Keskonnamaja kajalood teeb sama, peegeldades industriaalmaastiku isetekkelist haljastust, Keskkonnamaja funktsioone ja linnaehituslikku konteksti.
Kajaloodi struktuur on kui sadamakaile asetatud suurte merekonteinerite kogum, mille vahel on ajapikku idanema läinud asukohta sobiv taimestik. Kontoriplokkide vahele on asetatud klaasgaleriidest talveaiad, mis toovad majja valgust ning tagavad igapäevase kokkupuute kultiveeritud loodusliku keskkonna ning muuseumiga. Nii segunevad igapäevases liikumises ministeeriumi kontoriplokk ja muuseum.
Võistlustöös pakkusime välja väiksemad ja kodusemad elamisüksused kui võistlusülesandes nõutud. Väiksemad perekodud võimaldavad tüüpprojektina kasutust erinevas kohas ja erinevas konfiguratsioonis. Nii on rohkem isiklikkust ja privaatsust ning vähem institutsionaalset haiglalikku ruumiprogrammi.
_block.webp)
.jpg)
Tellija soov oli kaaluda uue maja ehitust ja vana hoone rekonstrueerimist ning laiendamist. Kuna vana hoone põhikonstruktsioonid on heas seisukorras, otsustasime väärtustada olemasolevat. Tähtveres asuv eramu on säilinud rikkumata proportsioonidega ning sobitub hästi naaberhoonetega.
Uues ruumiprogrammis arvestasime ka
naabrite soove ja seetõttu on laiendus ühekordne. Piklikult
väljavenitatud uus hoonetiib tagab ka uues eluruumis parimad
võimalikud päevavalguse tingimused.
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Ideelahenduses keskendusime lisaväärtustelele, mida pakkuda linnale ja maja kasutajatele. Maja ehituskonstruktsioonide skeem võimaldab kõiki pindu muuta vastavalt vajadustele suuremateks ja väiksemateks äri- või korteripindadeks. Leiame, et sellist paindlikkust on meie hoonefondis vähe ja see panustab aina olulisemaks saavale jätkusuutlikusele, selle veidi rikutud termini parimas tähenduses - uue ja ressursimahuka ehituse asemel saab lihtsalt ja ökonoomselt kohandada olemasolevat ruumiprogrammi ja hoone eluiga saab oluliselt pikem.
Eeskätt tudengitele suunatud korterites on põnevad lugemisnurgaga aknapõsed, majalistega kohtumiseks palju loomuliku valgusega koridoripinda ning üldkasutatavad rõdud. Osadel korteritel on oma pisike hoovilapp ja terrassike. Hoovist leiab palju rattakohti ning pool-metsiku hooviala.
Kahes majas on eri suuruse ja geomeetriaga sh ka läbi kahe korruse pindu, pakkudes kasutajatele mitmekesist valikut.
Tartu linnavalitsuse
korraldatud avalikul arhitektuuri- ja operaatorikonkursil valiti
välja kolm tööd, mis ehitatakse valmis ja avatakse kevadel 2021.
Väike-Kuuba 2.0 pakub linlastele
toitlustus- ja baarikultuuri võtmes, mis rikastabEmajõeäärse promenaadi avalikku
ruumi. Hoone vorm jätkab Emajõel juba kasutusele võetud
ajaviiteplatvormide menukat žanri.
Arhitektuurne kontseptsioon toetub kolmele ideele - klaasitud osaga siseruum kurjema ilma jaoks; Vabaduse pst-d kui potentsiaalset avalikku ruumi toetav vaateplatvorm ning trepistik kui promenaadi korrastaja.
Katuseterrass on Poe tänava mõtteline pikendus, mille trepistik avaneb lõunapäikesele ning pakub linlastele võimaluse kasutada ruumi suvehooajal toimuvate festivalide aegu. Nii on väikeehitisel kaks fassaadi ja nägu - nii linna, kui jõe suunas. Lükandklaasidega kliendiala mahutab ca 10 istekohta kaitseks kurjema ilma eest.
Tartu Decora kauplus on ellu viidud kutsutud arhitektuurivõistluse võidutöö järgi.
Kui ehituskaupluste puhul ei ole
reeglina arhitektuurile žanssi antud, siis antud asukohas Riia 193
on tänu võistlustingimustele ja Tartu Linnavalitsuse
Arhitektuuriteenistusele soovitud enamat.
Hoone on linnalikult liigendatud ja
kasutab inimmõõtme rõhutamiseks suuremal määral aknaid. Samuti
lubatakse jalakäijatel liikuda läbi hoone fuajee-galerii, et siduda
kahel pool suuremat teed paiknevaid rohealasid ja võimaldada
kergliiklusel jätkuvalt areneda!
Siva elektriratta selga ja poest polte-mutreid hankima!
Artikkel ajakirjas MAJA 2018 (no 94). Eesti Arhitektuuripreemiad 2019 MAJA / SIRP artiklipreemia. Žürii äramärkimine: esiletõst arhitektuurimõtte edendamise eest.
MÕÕDETAVAST JA MÕÕTMATUST ARHITEKTUURIS
„Suurepärane ehitis peab alguse saama mõõtmatus, saama kavandamise käigus läbi mõõdetud ning lõpuks valmides jääma mõõtmatuks.”
Louis Kahn
Ehituskunst on valdkond, mis toimib igikestvas mõõdetava ja mõõtmatu pingeväljas, kus ratsionaalne ja põhjendatav materialiseerub kokkupuutes arhitekti omailmas tehtud kunstiliste otsustega, mille tegelik sisemine tekkemehhanism võib tihti osutuda sõnastamatuks ja käest libisevaks. Järgnev on katse avada mõõtmatu tahke ja heita nii valgust arhitekti loomeprotsessi varju jäävale.
MÕÕDETAV
Teame, et arhitektuurse otsustuse lävepakul vaatab vastu terve kompleks mõõdetavaid atribuute. Arhitekti laua kohal hõljuvad kliendi soovid ja ruumiprogramm, eelarve, ehitusregulatsioonid ja suunavad planeerimisotsused, klimaatilised tingimused, energiabilanss, ehitusturu tehniline võimekus, ehitise ruumiline kontekst, ühiskondliku ootuse normatiivsus.
Analüüsiv mõistus saab küllalt adekvaatselt hinnata ehitises paiknevate ruumide funktsionaalseid seoseid, hinnata ruumikasutuse otstarbekust ja kasutusmugavust. Mõõta saab proportsionaalseid suhteid ümbritseva keskkonnaga ning arvestamist elementaarse esteetilise kontekstiga. Probleemiks ei ole ka ehituslike ja tehniliste lahenduste vastupidavuse ja kulukuse hindamine. Olukord muutub keerukamaks, kui tuleb hinnata ehitise uudseid kasutus- või ehitusviise, emotsionaalseid ja esteetilisi peensusi, semiootilisi žeste, kultuurilist taustsüsteemi, ühiskondlikku resonantsi, ühesõnaga kunstilist omapära.
Kui loomingulise kreedoni jõudnud Louis Kahn selgitas arhitektuuri abstraktsel ruumifilosoofilisel tasandil, siis viimastel aastakümnetel on arhitektkond oma loomingu mõistetavaks tegemisel kaldunud rohkem mõõdetud ja fikseeritud ratio poole.
Taani büroo BIG on kogunud kuulsust ja mõjutanud tohutul hulgal arhitekte üle maailma esitlustehnikaga, mille kesksel kohal on arhitektuuri samm-sammuline lahti harutamine lihtsalt mõistetavaid pildilisi skeeme kasutades. Oskuslike skeemidega võib kergelt jätta petliku mulje, et konkreetne arhitektuurne ettepanek ongi vaid teda ümbritsevate erinevate füüsikaliste ja funktsionaalsete tingimuste matemaatiline analüüs ja selle deduktsioon vooruslikuks ja õigeks lahenduseks.
Sarnaseid sättumusi on näha ka Eesti avaliku sektori tellimustes, mis on kantud uusliberaalsest mõtteviisist, seades arhitektuuri eesmärgi keskmesse eelkõige funktsiooniks olemise, tulemuslikkuse ja kuluefektiivsuse. Nii on lihtne ka soovitud kriteeriumitele vastavat arhitektuuri põhjendada. Kuid ometi teame, et arhitektuur on palju enamat kui toimivate suhete funktsioon, pildiline imago ja materiaalse maailma kihistus.
Mis on aga see tunnistamatult käestlibisev, mis paneb arhitektuuri tuksuma ja evima kunstilisi mõõtmeid? Millest ja kuidas luuakse otsused, mis sünnitavad ruumikogemusi?
Retsiteerides Wittengsteini asemel Jaak Tombergi – „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike”.1
MÄNG JA LOOV IMPULSS
Millest mõtleb arhitekt, kui ta parasjagu ei tegele mõõdetava ja verbaalselt väljendatavaga?
Kõige mõõdetava kõrval ja üle lasub ennustamatu ning ootamatu latentne väli, millel toimetab arhitekti kogemus ja harjumus, hetketajumus, loominguline impulss, või kui soovite – suva. Just see latentne väli on maagilise ja otsustava mängu territoorium, mis määrab ehk rohkemgi kui kõik eelnev. Tegurite risoomjas dialoogis tehakse loomingulised otsused teadvustatu ja teadvustamatu ristteel, just sel ristteel saab arhitektuur väestatud.
Kuhu ja kuidas uitab mängiv meel? Mängu elemendi tähtsust kultuuri defineerivas rollis on põhjalikult uurinud Johan Huizinga: „Et meel saaks täiel määral avarduda, peab meie lähtepunktiks olema arusaam peaaegu lapselikust mängumeelest, väljendudes erinevates mängu vormides, nii tõsistes kui mänglevates, kuid alati sügavuti käitumistavasid ja kultuuri loovates; võimaldades loomuomast inimlikku vajadust rütmi, harmoonia, muutuse, erinevuse, kontrasti, rõhuasetuse jmt järele.”
2
Arhitekti mängivat meelt avardab tegelikkuse ja võimalikkuse vahelise pinge paaristants, mis aktualiseerib inspiratsiooni niidid, nõelad ja käärid. Kui arhitekt töötab, on ta järelikult saanud tellimuse, mis tähendab voli astuda võimalikkuste lävele. Proovides oma töövahenditega järele erinevaid arhitektuurseid võimalusi, pingestub loov meel ja astub kujutluste maailma. Ühe loomeprotsessi vältel kujutletu on määratult avaram kui lõpuks valitud ja rafineeritud tee.
Kujutluste maailmas viibimine on tihti loomeprotsessi kõige nauditavam osa, õnnelikud on need tellijad, keda arhitekt kaasa mängima kutsub. Kujutletud avarustes liikudes luuakse seosed, mis mängu käigus hakkavad moodustama tähendusi. Tähenduste kujustamisel mõõtmega sünnib arhitektuur.
Loominguliste otsuste kasvulavaks on flirtiv dialoog teoks tehtava reaalsuse ja võimaliku vahel, see on vastutuse ja süüdimatuse piirimaa. Mängu käigus toimub palju, mis jääb kõrvalseisjaile varjatuks. Nii mõnigi tellija võib kohkuda, kui mõistab, et tema unistuste maja idee võib jõustada ka juhuste veesängis volitsev mängiv meel; keda tiivustab päevakajaline mõjur, hetkel aktuaalne kinnisidee, varasemate loominguliste püüdluste edasine arendamine või mõni subjektiivse tähendusega leid tellija kinnistul, olgu selleks või kadunud vanaema meenutav õunapuu planeeritava krundi tagahoovis.
Vürtsi võib lisada tõik, et on üsna harilik, kui näiteks vanaema äratundmisest emotsioneerunud arhitektuurne idee saab hiljem selgitatud ja põhjendatud hoopis teisi ja ratsionaalseid motiive kasutades.
Tagantjärele mõtestamine kui raskesti defineeritavale kaitsva ideesfääri ümber ehitamine ei ole ilmselt võõras ühelegi arhitektile (kunstnikele üldisemalt). Pole ime, et arhitektide seletuskirju lugedes võib kohata stamploosungeid nagu „parimate vaadete avamine; parim paigutus krundil; suhtleva ruumi võimaldamine; sise- ja välisruumi ühendamine”. Tüüpsete põhjenduste kasutamine võib lisaks laiskusele viidata arhitektuurse otsustuse ja väljenduse keerukale kommunikatiivsele iseloomule.
Ei saa ka välistada, et ei julgeta tunnistada – arhitektuurset ideed ei olnudki, oli vaid aim, tähistaeva poole kaarduv afektiivne splint või halvemal juhul harjumusliku inertsi mugav toniseerimine, mis ometi võib maanduda ühiskondlike ootuste turvapadjal.
KONTEKST KUI GEOMEETRILISE MÕTLEMISE KÄIVITAJA
Süntaks keeles ja kontekst arhitektuuris täidavad võrreldavat rolli. Süntaks/kontekst seostab üksikosad suuremasse struktuuri, hierarhiseerib ja fokusseerib tähenduse eeldused. Ka arhitektuurses maailmas ei saa panna koma juhuslike sõnade vahele. Ehitades üksikelamut ei saa eirata vahetus läheduses võimutsevat korruselamut. Siin manifesteerub kontekst kui otsustuse voolavat vett suunav säng.
Arhitektuuri tellija ei mõista enamasti konteksti, ta on selle ilmeksimatust kohalolust tuimestatud. Harjumus on kohastumuse eeltingimus, kuid piirab uute võimaluste märkamist. Mängu sekkuv arhitekt näeb kontekstis mitte ruumiliste elementide ajas fikseeritud tardumust, vaid aegruumis liikuvaid tantsijaid, kelle positsioon on vaid koreograafiline hetkeseis muutuvas tantsus. Nii võib arhitekt siseneda tantsu dramaturgiasse ja luua uusi võimalikke süžeeliine, muuta lause ehitust ja artikulatsiooni. Sekkumise võimalusest hoolimata ei saa konteksti mõjukust alahinnata –geomeetrilise tegelikkuse jõujooned mõjutavad arhitekti otsuseid hoomamatu kaaluga.
Arhitektuuri väestavaks jõuks ongi tihti ruumiline kontekst ise kõigi oma nüansseeritud karakteristikutega. Tihti määravad konteksti konkreetse asukoha geomeetrilised võimusuhted – arhitekt ei saa eirata jõe kohalolu, tihedat puudesalu või lärmakat maanteed. Kõik eelnevad sunnivad vormuvat arhitektuurset mõtet otsima sobivaid suhteid ja proportsioone. Ruum kui subjekt ja kontekst ütleb meile ise, milline ta soovib olla. Arhitektuur tõusetub olemasoleva ruumilise süžee pinnalt. Tema mõju ei teotse sugugi ideedes, see saab kombatavaks eelkõige ruumi ja tema osade vaheliste suhete pingestatud kogemises, semantiliste ekstsesside avaldused järgnevad alles hiljem. Ideed ise saavad tähenduslikuks semantilises järellainetuses, mõistuse sekkumisel tunnetuse suveräniteeti.
Alati ei ole määravad pelgalt konteksti geomeetrilised jõujooned, mille kohalolu on tugev, otsustavaks võib saada ühtlasi mõni üksik ja tilluke tähenduslik ruumielement – tsaariaegne tara või vana võlvkelder –, mis esindab meie kollektiivses kultuurilises teadvuses eksisteerivaid suhteid. Nii avab end genius loci – paiga vaim. Kontekst osutub väljaks, millel tuleb määrata tähenduslikud väärtused. Sellises olukorras teeb arhitekt nähtamatuid otsuseid ja määrab, millised elemendid väärivad tähenduse säilitamist ja edasist jõustamist ning millised mitte. Tähenduslike väärtuste kaardistamisel on põnev märgata osiste erinevaid liigitusi.
Puhtgeomeetrilistele parameetritele, nagu suur/väike, sekundeerivad ajaloolised, sotsiaalsed, emotsionaalsed jmt kriteeriumid. Ehk on suure maantee äärsel üksikelamukinnistul just vana kaevurake see, mille mäletamise väärtus määrab kavandatava arhitektuurse loomingu dünaamika ja piirjooned.
TAJUAPARAAT KUI ALUS MÕÕTMATU MÕISTMISEKS
Püüdes taibata Kahni tähelepanekut ehituskunsti mõõtmatusest, maandume ruumikunsti tajumise eeldustel, kust leiame eest inimese meeled ja tajud. Oleva kompimine läbi liikumise, ruumi kehaline aistimine ehk lugemine: kuulmine, haistmine, maitsmise ja nägemise tagasipeegeldused. Arhitektuurne sisekõne ei toimu verbaalses logotsentrilises süsteemis, vaid ruumis aset leidvate aistingute keeles. Kogemuse ja mälu kaudu tehtavad tähelepanekud moodustavad ruumilise intelligentsuse, mille pinnalt tehakse ruumiga seotud otsuseid.
3
Arhitektuuri fenomenoloogia ehk tunnetuse ja tajudega tegeleva diskursuse apologeetide Christian Norberg-Schulzi ja Juhani Pallasmaa jaoks on arhitektuurifilosoofiaaluseks kontseptsioon ruumist kui eksistentsiaalsest suhtest. Nii on arhitektuurne ruum oluline ontoloogiline kategooria, mille kaudu isiksus kas teadlikult või teadvustamata tegeleb pideva enesemääratlusega ehk olemise tähenduslikustamisega läbi ümbritseva.
Igasugune arhitektuurne ruum loob teatava tunderegistri. See võib olla nii mitmekesiselt tundeküllane kui ahtalt vaene. Hommiku, keskpäeva ja õhtuse valguse eripärade esiletoomine arhitektuuri kaudu loob rikkaliku tundepaleti. Keha kokkupuuted erineva iseloomuga tänavasillutiste ja põrandakatetega annavad puudutuste kaudu edasi sooja ja külma emotsiooni. Ühesuguse kõrgusega ruumide asemel eri kõrgustega ruume luues tajume taas erinevaid registreid – väikeste ruumide kaudu hubasust ja turvatunnet ning avarate ja kõrgete kaudu aukartust ning suursugusust.
Arhitektuuri fenomenoloogia huvitub sellest, kust on pärit ja kuidas konstrueeritud meie kollektiivsed ja isiklikud suhted ruumi elementidega eri tajude kaudu. Siin peitub arhitektuuri psühholoogiline natuur, mida tundma õppides mõistame paremini paikade identiteeti. Ehk veidi saladuslikult, aga siiski kõneleb neist seostest arhitektuuri mõõtmatu külg.
KOKKUPÕRKED JA LEPITUS
Mõõdetavast ja mõõtmatust kõneldes satume hõlpsasti materialismi ja idealismi vastandusse. Veel enam – säärane nööril kõndiv tasakaalu hoidmine ongi arhitekti igapäevatöö põlisosa. Ratsionalistid mõistavad hukka ja heidavad üle parda ideedest ja tunnetusest pajatavad loojad, viimased jälle peavad formalistlikuks ja piiratuks kõiki, kes ei küündi kaugemale pragmaatilise ja tehnoloogilise organiseerimisest. Samal ajal kui kaasaegse arhitektuuri avangard toimetab tehnoloogilise progressi teenistuses ning teostab läbi algoritmilise parameetria ja innovatiivsete tootmisviiside maailmapäästvat eneseväljendust tuleb aga jätkata ka inimese ja ruumi psühholoogilistesse alussuhetesse kaevumist.
Miks arvab Kahn, et ehitis peabki jääma mõõtmatuks? Leiab ju arhitektuurne fenomenoloogia, et tunnetuslikku analüüsides võib hea tahtmise korral osadeks lahti võtta ja mõõdetavalt nähtavaks teha ka abstraktsemaid suhteid. Ruumipsühholoogia erinevad harud paistavad sellesuunaliste sidemete paljastuse nimel pidevat tööd tegevat. Vastame Kahnile kohaliku meistri Edgar Johan Kuusiku sõnadega: „Tõeline kunstiteos ei avalda oma mõju saladusi jäägitult, kuna tema mõju tihtipeale baseerubki sellel, mida ta otseselt ei avalda/…/selles nähtavasti peitubki ehitise irratsionaalne element, mida oleme suutelised tajuma vaid tunnetuse kaudu” 4
Ükskõik, kas meid ootab ees tulevik, kus komputatiivne arhitektuur müüb vaid seetõttu, et tema matemaatilised mudelid on mõõdetavad või kasutatakse biheivioristlikke teadusavastusi füüsilise ruumi manipuleerimiseks, võib siin rindel soovitada vaid lepitust kahe ajupoolkera vahel. Enne kõva häälega rääkimist tuleb kasuks, kui arhitekt ehitab oma kätega valmis mõne enda kavandi ning pragmaatikust ehitaja veedab viisaastaku tuttava elektriinseneri poolt kokku joonistatud majas.
VIITED
1. Jaak Tomberg, Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kõnelda kõike. – Sirp 04.12.2009.
2. Johan Huizinga, Homo Ludens: A Study of the Play-Element in Culture (Routledge 2003), lk 75.
3. Leon Van Schaik, Spatial Intelligence: New Futures for Architecture
(John Wiley and Sons Ltd 2008)
4. Edgar Johan Kuusik, Ehituskunst (Valgus 1973), lk 196.
_large.webp)
.jpg)
Mais 2018 Tartus toimunud Ulmefestival
muutis Tartu Uue Teatri unikaalseks tajuruumiks. Festivali kavas olid
ruumiseaded, lavastused, performance'id, loengud, muusikalised
etteasted ning audiovisuaalsed teosed. Urmo Mets - ruumiseade ja
installatsioon lävi. Teostus autor, Martiini, SÜNK, Hendrik Vissel.
"Millist maailma tulvil äärmiselt
reaalseid imesid pidi nägema William Beebe oma batüskaafi
illuminaatoritest!" Artur Alliksaar, Nimetu saar.
Ulmefestivali ruumide kujundamise keskseks motiiviks sai LÄVI (künnis, piiriala). Lävi tähistab kvalitatiivset teisendustehet, liikumist ühest olekust teise. Kahe saali ühendavasse ukseavasse paigaldati ruumiinstallatsioon "lävi", milleks oli peeglitest koosnevate pindadega läbipäsuruum. Lavakujunduseks teostati polükarbonaadist postamendid, mis varustati humanoidnukkude ja programmeeritud valguslahendusega.
_huge.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Dementsetele sobiv keskkond kui tervik
peab pakkuma optimaalset vahekorda puuduliku ja jõulise
stimulatsiooni vahel. Keskkonna all on mõistetud müra, valgust,
visuaalset ja ruumilist stimulatsiooni. Ruumiline keskkond peab
tegelema dementsusega kaasnevate probleemidega: identiteedi kadu ja
kodutunne, orienteerumisraskused (raskus eristada värve, kontrasti
ja sügavustaju). Selleks peab ruum pakkuma aistingulist
stimulatsiooni ja looma tähendusi.
Vanurite ja keskkonna suhtes on kaks
tuumset protsessi: kuuluvus ja agentsus. Kuuluvus puudutab sideme
tajumist ja tähendustamist kohaga. Agentsus viitab võimele osata
olmelisi olukordi lahendada ja omada nende üle kontrolli st
säilitada individuaalsust. Oluline on: akustika, loomulikud lõhnad,
valgus, materialide taktiilne eripära, visuaalne stiumulatsioon
üldisemalt.
Dementsesõbralik arhitektuurne
keskkond toob fookusesse haige jaoks olulise ja varjutab tahaplaanile
kõik ebaolulise.
Dementsusesõbralik keskkond kutsub
üles kokkupuudetele (inimesed ja ruumisituatsioonid), meenutustele,
avastamisele ja aktiivsusele. Samal ajal tuleb teadvustada, et
oluline on suhtluse võimaldavus, aga mitte sundus - ruum peab
pakkuma ka privaatsust. Kodususe tunde jaoks on oluline, et majutus
oleks grupeeritud 5-15 inimese kaupa. Kodu südames võiks mõistagi
olla elav tuli - kamin!
Tartu kesklinnas asuva Sadama kvartali põhjapoolse osa
planeeringuvõistluse võidutöö „Puu tänav“ taastab
jalakäijate alana ajaloolise tänava. „Linna jaoks on oluline, et
kesklinna tekib atraktiivne ja avatud linnaruum, kus on inimestel
mugav liigelda. Uuendatud avaturg ja projektiteater hoiavad piirkonna
õhtust hommikuni elus ning kaldaäärne promenaad toob rohkem
liikumist ka Emajõe äärde,“ ütles abilinnapea Reno Laidre.
Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjuse
sõnul hindas žürii võidutöö puhul kõrgelt Tartu kesklinna
konteksti arvestamist, turu paiknemist ja uue kvaliteetse jalakäijate
ruumi loomist. "Lahenduse nutikas leid oli taastada ajalooline
Puu tänava suund, mis, arvestades võistlusala geograafiat on
loogiline liikumissuund ka täna," kommenteeris Arjus.
Võidutöös välja pakutud hoonestuslaad toetab võistlusala etapiviisilist arengut. Planeeringulahenduse keskmes asuvale avaturule on ette nähtud paremini ligipääsetav asukoht Väike-Turu tänavale ja jalakäijate sillale lähemal, mis võimaldab Sadama kvartali eri piirkondi välja arendada ilma vahepeal avaturgu sulgemata.
Sadama kvartali põhjapoolse osa planeeringu kaheetapilise ideevõistluse kuulutas Tartu Linnavalitsus koostöös OÜga Giga Investeeringud välja aastal 2017. Esimeses etapis laekunud 12 võistlustöö hulgast valis žürii välja kolm paremat, kes koostasid teises etapis lõpliku võistlustöö.
_block.webp)
.jpg)
“Võimalikud majad” mängib ideelise ruumiga arhitektuurifilosoofia ja unistuste piiri peal. Raamat koondab Urmo Metsa 2015.–16. aastatel ülestäheldatud mõtisklusi arhitektuuri ja majade eesmärgi, olemuse ja vormi teemadel, samuti kirjavahetust autori ja arhitektuuriharitlase Leon van Schaiki vahel.
Maja, mis on.
*
Maja, mida ei ole.
*
Majad, mis paiknevad meist väljaspool.
*
Majad, mis paiknevad meie sees.
*
Maja, mis taastoodab valitud šabloonseid kujundusvõtteid.
*
Maja, mis kinnistab kindlaid väärtussüsteeme.
*
Maja, mille filosoofiliseks ideeks on defragmenteerida arusaam majast kui sellisest.
*
Maja, millest mitte kellelgi aimu pole, kuid mida püütakse aimata.
*
Maja, mida ei projekteerita, vaid mis kirjutatakse valmis.
*
Maja, mille idee on ridade vahel.
*
Maja, mida hüütakse biomimikaalseks majaks.
*
Ehitist kavandatakse ja pannakse kokku nagu ikka, kuid selle pelk väljanägemine meenutab sammalt, vetikasülemit või rebasheina õit.
*
Maja, mille ideeks on ületada looduse ja techne vastandus. Selline maja püstitub ilma inimese sekkumiseta, kuid omandab inimese poolt loodud majade tunnused. Sellise maja sünni eelduseks või järelmiks on kultuuri definitsiooni lahustumine.
*
Maja, mille vormivad digitaalseid kujutisi edastavad hologramm-pinnad ning mille ideeks on sisaldada ja kujutada kõiki teadaolevaid maja invariante. Seda maja hakatakse kutsuma kosmoloogiliseks mudeliks ning see ei saa kunagi valmis.
*
Maja, mille ideeks on ise ehituda (bioloogilise materjali paljunemisest tekkinud ruum).
*
Maja, mis kavandab ennast ise. Maja, mille ideeks on saada ehitatud ilma inimese füüsilise tööta.
*
Maja, mis püüab elanikule diagnoosi panna, ehitades end tema mineviku peale.
*
Maja, mis on ehitatud inimese lepitamiseks surmaga.
*
Maja, kus surma oodata.
*
Maja, mis on ehitatud lindudele liikidevahelise sõpruse märgiks. Näiteks Emajõe Ateenas Ülejõe pargis asuv 160 m läbimõõduga kuppelehitis Hagia Ravensis - hakkide pesitsuspaik.
*
Maja, mille ruumide koosseis võimaldab tavapärasest oluliselt laiemat tegevuste, seisundite ja funktsioonide ruumilist diferentseerimist. Lisaks harilikele eluruumidele on majas näiteks tuba nutmiseks; tuba rõõmustamiseks; tuba seksimiseks; tuba koduloomadele; tuba vaatlemiseks; tuba eneseületuseks; tuba ravimite tarbimiseks; tuba lugemiseks; tuba otsuste tegemiseks; muude mehaaniliste tegevuste tuba; tuba musitseerimiseks; tuba kõiksugu makulatuurile, mis pole kirjandus; keelatud tuba; tuba millesse keegi ei mahu, kuid mis on ometi tuba; tuba isiklikeks lollusteks; tuba enese premeerimiseks; sündmuseelse seisundi loomise tuba; tuba valitsuse kritiseerimiseks; ja tuba, millest on näha kõik eelnevad toad (v.a keelatud tuba).
*
Maja, mille arhitektuur on psühhoanalüütiline.
*
Maja on loodud konkreetsele inimesele. Ruumistruktuuri ja -elementide suhe põhineb patsiendi sisekonfliktide pingete ja neid põhjustanud asjaolude analüüsil.
*
Maja, mille ruumilise olemuse fookuseks on dogmatiseerivad ideed.
*
Kõik arhitektuursed elemendid viitavad süsteemselt fikseeritud ideedele, lubamata tõlgendustel sekkuda.
*
Maja, mis asub linnas, kuid mille sees toimub elu maal. Majas on looritava vaikuse saalid, lindude tiivavihina nurgad, hämardunud pikad koridoriotsad, karge külma kojad, soo- ja rabalauka lokaalid, unargunurgad ja elutoa-aasad, metsad, võsad, alevid ja asulad ning akendest paistev kauge linna kuma. Seda kõike lõhnastab hingepuhastusliku ahjukütte temporaalne fluid.
*
Maja, mis on mõeldud eelkõige lastele, ning mis väljendab end kindla eesmärgiga genereerida laste omailma. Selleks peavad maja ja tema elemendid püüdma eemalduda majaks ja tema osadeks olemise kokkulepplisest tähendustest ning suutma oma lõpuni määratlematuses võimaldada laste interpretatsiooni potentsiaalse maailma olemusest.
*
Maja, mille arhitektuuri loovad loomad. Nt betoonist kängar, mis on valatud heinakuhja ümber, mille lehmad hiljem ära söövad, ja mille tulemusel moodustub betoonkänkra sisse ruum.
*
Maja, mille filosoofiliseks ideeks on panna aeg ruumi kaudu aeglasemalt voolama.
*
Maja, mille paigutus lähtub globaalsest kontekstist (kabinet on suunatud Venemaa steppidele, raamatukogu suunatud Tiibetile).
*
Majad, mis meid siia tõid, ei vii meid
enam edasi.
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Kutsutud konkursi eesmärgiks oli leida
Tartus Gildi 4/ Rüütli 14 ehitismälestise laiendamiseks sobiv
idee. Võidutöö "Varjund" ideeks on luua vanalinlikusest
kõnelev arhitektuur, toetada kesklinna aktiveerimist avalikku
kasutusse suunatud katuseterrassiga ning kujundada mugavad
rendikorterid. Uus hoonemaht integreeritakse Rüütli 14 hoonega ning
kahest majast kavandatakse funktsionaalne tervik. Soovisime vältida
äratuntava tüpoloogiaga hoonet (kortermaja, ärihoone vms) ning
võimendada läbi arhitektuursete elementide "vanalinlikkuse"
fenomeni. Fookuses on salapära, sopilisus, varjatus, turvatunne,
helid, valgus ja varjud (varjund - kaitse, vari,
eluase, valgusvoo teele jääva keha tagune kujutis).
Andmed vanalinnas asuva krundi
tüüpiliselt kirju ajaloo kohta ulatuvad tagasi aastasse 1811.
Mitmetele varasematele ehitustele järgneb Oskar Luik`i poolt
algatatud korteritega mänguasjavabriku ja kaupluse ehitus 1934.a
Karl Krooni projekti järgi, kusjuures uus hoone rajati 1879.a hoone
müüridele. Pikkade ehitusseisakute tõttu loobus Karl Kroon ehituse
juhtimisest ning tema asemel viis muudetud projekti alusel töö
lõpuni linnaarhitekt Arnold Matteus.
Oskar Luik sai laiemalt tuntuks 1910.
aastal, kui ta avas Tartus Aleksandri tänaval oma mänguasjade ja
kirjutusmaterjali kaupluse ning hiljem Turu tänaval juba töökoja,
köitekoja ja karbitööstuse. Esimeseks teadaolevaks Eesti
mänguasjatööstuseks on 1916.a tegutsema hakanud Oskar Luige
mänguasjade- ja ilutööstus Tartus, mis kujunes 1920.-1930.
aastatel üheks juhtivamaks mänguasjatööstuseks vabariigis.
Sortimenti kuulusid peamiselt puidust mänguasjad ja mitmesugused
mängud, aga ka nukud. 1940.a ettevõte natsionaliseeriti ning sai
nimeks Mäng ja Kool. 1941.a küüditati Oskar Luik koos abikaasa,
ema ja poegadega Siberisse. Kauplus Mäng ja Kool tegutses vanas
kohas kuni 1990. aastate lõpuni.
Kui kontekstiga sobitumist hinnatakse
harilikult esmajoones hoone kuju, akende, uste, dekoori, värvi jms
sobitumise kaudu, siis sellest sügavamal toimub suhestumine peenema
ja abstraktsema tähenduskoega. Vanalinnas on kvartaalse
hoonestuslaadi tõttu sisehoovid. Vaade hoonest sisehoovi on midagi
muud, kui vaade tänavale. Sisehoovid paljastavad sageli hoopis
erineva iseloomu, kui paistab tänavalt. Vanade majade paksudes
müürides asuvad väiksed aknad tegelevad muuhulgas ka turvalisuse
mõtestamisega. Tiheda hoonestuse tõttu on vanalinnas sageli
kontrastsed valgustingimused, üürikeseks ajaks on mõni fassaad
täielikult päikesepaiste vallas ja siis taas varjatud, või hoopis
avatud valguse peegeldustele kõrvalolevate pindade kaudu. Vanalinna
elurütmi juurde kuulub linnahelide kohalolu - võimalus, ja tihti ka
paratamatus, olla ümberkaudse sumina sees.
Hoone tunnuselemendiks on tänavapoolne
topeltfassaad. Varipinnale perforeeritud muster moodustab ajaloolise
keskkonnaga võrdväärselt suhestuva detailsuse, kuid teeb seda
salapäraselt ja subtiilselt. Perforatsioon on sedavõrd hõre, et
võimaldab suurte akende kaudu häid valgustingimusi, kuid lõikab
siseruumi üle tänava paiknevate hoonete vaateväljast. Interjöörist
vaadatuna mõjub perforatsioon kaitsva kardinana ja võimaldab
tänaval toimuvat vaadelda-kogeda varjatult. Perforatsiooni lõigatud
orgaaniline geograafilise motiiviga muster tekitab rahvusvahelise
ülikoolilinna seose. Hoone välisviimistlus on läbivalt tooniga
valge krohv, et võimaldada valguse ja varjude mänge.
Juurdeehituse esimesel korrusel asub
äripind ning kolmel järgneval korrusel kaks korterit. Olemasolev
ehitismälestis on minimaalsete modifikatsioonidega maks. ära
kasutatud. Korterite planeeringu idee on paigutada köögi ja
söögitoa ala tänava poole ja elutoa osa sisehoovi poole.
Tänavapoolsete korterite sissepoole avanevaid suuri aknaid saab
avada, et olla vanalinna helide keskel, ning sulgeda, et olla varjul.
Magamistoad on linnakärast varjatult suunatud sisehoovi poole.
_large.webp)
Töö nimi "Eeshoovi tüdrukud" viitab soovile kujundada maja sissepääsukülg aktiivse ja avalikuna, mis vastandudes privaatsele tagahoovile, oleks elanike suhtlust ergutav. Kes ei tahaks lapsena naabripoisi/tüdrukuga sellises hoovis mängida?
Fassaadilahendus rõhutab avaliku/privaatse külje ideed - eeshoovis ei järgi laudise suund korterite piire, tagahoovis on iga korter privaatselt raamistatud.
Siseruumi loomisel on oluliseks peetud häid valgustingimusi. Maja keskosas paiknev köök saab lisavalgust lae ülaosas oleva akna kaudu, trepihalli valgustab katuseaken. Magamistoad on kergseinaga lihtsasti kaheks jagatavad.
Arhitektuurseks ideeks oli luua neutraalne, piirkonna eriilmelisi majamahte siduv hoone. Naabriteks on ühel pool 30-ndate funktsionalistlik hoone ja teisel pool traditsioonilised viilkatustega puitmajad.
Detailplaneering nägi ette 0-15
kraadise katusekaldega maja. Mahu paremaks sidumiseks
traditsiooniliste viilkatustega kasutasime katuse väikeste kalletega
voltimist.
Kasutatud materjalid viitavad kontekstile, kõrvalolev maja on terrasiitkrohviga ning naabruses on grupp nõukogudeaegseid silikaatkivist kortermaju.
Teos on algselt loodud rahvusvahelisele kunstinäitusele „Arheoloogiafestival–kihistusi pildist ja ruumist“, mis toimus Tartu Kunstimuuseumis 20. juuni–24. august 2014 (kuraator Maria Arusoo). Installatsiooni teostamist toetasid Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Eesti Arhitektide Liit ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Konstruktsiooni teostus Kolmeraudne OÜ.
Linna-atraktsioonina on KIIK lihtne ja mänguline ning taotleb sotsiaalset aktiivsust nii tuttavate kui võõraste vahel. Kiigel saab korraga kiikuda kuni 5 inimest, vastavalt sellele kas kiikumist kordineeritakse või mitte, on kokkupõrge (või suhtlus) kiikujate vahel vältimatu.
Kontseptuaalses plaanis kutsub teos mõtlema ühiskonnas aset leidvatele avalikele- ja isiklikele otsustusprotsessidele. Kiikujad saavad ise otsustada, kas kõigil osalejatel on võrdsed võimalused või on mõnel kiikujal eelis.
Tüüpprojektid Hakk & Laev on kavandatud kolmes suuruses:
S(53m2); M(74m2) ja XL(113m2). Keskmise suurusega majas on suur
elutuba ja köök, magamistuba, pesuruumid, saun ja mitmed
panipaigad. XL suuruse saab liites juurde kahe magamistoaga ploki
ning mängides ümber esikuala, nii saadakse 4 toalise maja mõõdud.
Tüüpmajade disainis on lähtutud kolmest eesmärgist: 1) luua hubane ja hea siseplaneeringuga elupaik; 2) luua ehituslikult ratsionaalne mooduli samm, et minimeerida ehitusmaterjalide jääke; 3) pakkuda alternatiivi kesisele tüüpmaja turule.
Päikesesusteemi matkarada Sännas kujutab endast miljard korda kahandatud Päikesesusteemi mudelit. Matkaraja alguseks on Päike ning temast proportsionaalsete vahedega järgnevad 8 planeeti: Päike 1400mm; Merkuur 5mm (kaugus paikesest 67,8m); Veenus 12mm (105,8m); Maa 13mm (149,6m); Mars 7mm (206m); Jupiter 143mm (817m); Saturn 120mm (1444m); Uraan 53mm (2864m); Neptuun 49mm (4487m).
Matkaraja algus, ehk Päikese asukoht, on looduslikult kaunis kohas Pärlijoe põhjakaldal, vanas Sänna mõisa metsapargis. Päikese mudeli juures on väike plats puhkamiseks ja pargi nautimiseks; hämaras efekti lisamiseks on paäikese mudel kavandatud seest valgustatuna. Mõisa suunas tagasi tulles jäävad kunagise mõisa-allee trajektoorile Merkuur, Veenus, Maa ja Mars. Iga taevakeha mudel on ühtlasi ka infostend koos väikese matkaraja kaardiga. Piki matkaraja trajektoori tulevad järjestikku vastu Jupiter, Sarurn, Uraan. Uraani juurde on rajatud puhkepaviljon, kus on istekohti kuni 12-le inimesele, ühtlasi on paviljonis rataste parkimisvõimalus. Ca. 5,8km pikkuse matkaraja lõpp on Neptuuni mudeli juures. Matkarajal on suunavad infoviidad ning mõned puhkepingid koos prügikastidega. Mõisa läheduses on ka laste mänguväljak.
Tüüpprojektid Hakk & Laev on kavandatud kolmes suuruses: S;
M ja XL. M suuruses majas on suur elutuba ja köök, magamistuba,
pesuruumid, saun ja mitmed panipaigad. XL suuruse saab liites juurde
kahe magamistoaga ploki ning mängides ümber esikuala, nii saadakse
4 toalise maja mõõdud.
Tüüpmajade disainis on lähtutud kolmest eesmärgist: 1) luua
hubane ja hea siseplaneeringuga elupaik; 2) luua ehituslikult
ratsionaalne mooduli samm, et minimeerida ehitusmaterjalide jääke;
3) pakkuda alternatiivi kesisele tüüpmaja turule.
Eelvalmistatud maja viiakse kohale haagisveosega ning tõstetakse
kraanaga postvundamendile. Maja kütteks on planeeritud kergkamin
ning õhk-õhk tüüpi soojuspump. Suurused S=53m2, M=74m2, XL=113m2
Modulaarsed varjualused on loodud kümne ratta hoidmiseks ning puhkekohtadeks Eesti-Läti rattatee projekti
“Visoest by Bike” raames. Algsed asukohad: Tartu raudteejaam, bussijaam, Ihaste ning Anne kanali kergliiklustee. Lisaks on kaks moodulit Otepääl ja Tõrvas.
Lahenduses tuli arvestada sobivusega
väga erinevate asukohtadega. Sestap sai lähtepunktiks valitud
lihtsus, selgus, napp materjalikasutus, samuti lihtne ja mugav
kasutus. Rattakinnituste vahemaa leitud katsetamise teel, ratast saab
kinnitada ilma, et peaks kummarduma. Mooduleid saab grupeerida
mõlemat elemendi külge pidi võimaldades nii teha pikema rivi ja
või kasutada ühte moodulik puhkeala loomiseks.
Vorm lähtub eesmärgist - minimaalne
konstruktsioon, max eksponeeritus. Näiteks metallraami keskne
kandetala on ühtlasi ka vihmaveerenn. V-d on lihtne ümber
paigaldada, lahti monteerimine ja ülespanek võtab ühe päeva.
Materjaliks alumiinium, puit, läbipaistev polükarbonaat.
Rattahoidjaga varjualused on saanud rattaaktivistidelt head tagasiside: http://pedaalid.wordpress.com/tag/tartu/
Väikestest ja juhuslikest asjadest, mida kohe tähelegi ei pane, võivad teinekord välja kasvada hoopis suuremad ja tähendusrikkamad asjad. Tuleb osata vaid silmad lahti hoida ja ära tunda. Selle eeldusega võib Viimsisse sõites märgata meres pisikest laidu, millelt leiab täpselt ühe puu, vana viltuse meremärgi ning lugematul hulgal kajakaid. Kirjeldatud tulevasest aknavaatest sündis eramu Merilind majaidee.
_block.webp)
.jpg)
Lasnamäel on Eesti suurim ringmajanduskeskus ning esimene omataoline, kus avalik sektor soovis ehitusel teadlikult rakendada ringmajanduslikke võtteid.
Asukoht keset Lasnamäed on ligipääsetav nii jala, ratta, bussi kui autoga. Hoones asuvad parandustöökojad, korduskasutusruum, ringpood, õppeklassid ja ringkohvik.
Isetekkeline, nö neljanda loodusega kinnistu on avalikus kasutuses ja kujundatud pargiks minimaalse sekkumisega.
aga puudub selge nägemus, millised need printsiibid olema peaksid.
aga puudub materjalide doonorhoone, materjalipank või ettekujutus, kuidas seda projekteerimisel ja ehitamisel saavutada.
aga hankevormiks on lihthange, mis ei võimalda pühendumist.
aga projekteerimise ja ehitamise ajagraafik on sellega mittearvestavalt tempokas.
Keskkonnasõbralikuma ja raiskamist vähendava ehituskultuuri juurutamiseks on Lasnamäe Ringmaja ehitusel kasutatud järgnevaid materjaliringluse põhimõtteid:
Hilisemat lahtimonteerimist ja materjalide ringlusse suunamist võimaldavad ehitussõlmed. Kandeskeem, mis võimaldab ruumiprogrammi paindlikku kohandamist ajas. Monteeritavad konstruktsioonid ja säästlikum ehitus.
Taastuvatest maavaradest ja väiksema primaarenergiasisaldusega materjalide eelistamine. Hoone on projekteeritud võimalikult väikse süsinikujalajäljega puitmaterjalidest; terast ja betooni on kasutatud vaid seal, kus puit oleks tehniliselt ja eelarveliselt ebamõistlik.
Eelistasime taas- ja korduskasutatud materjale ning nendest valmistatud tooteid.
.jpg)
_large.webp)
-2_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Meie lahenduse keskseks ideeks oli pakkuda ärilinnaku tulevastele hoonetele eristuv värvikood, mis aitaks külastajatel lihtsamini orienteeruda. Samuti pidasime oluliseks paindlikult planeeritud, atraktiivsete ühisaladega büroopindu ning esimese korruse äripindu, mille vaheseinu saaks korduskasutatava karkassi ja viimistluse abil kergesti ümber paigutada. Sellisel moel ei ole rentnike vahetumisel vaja teha ümberehituseks nii suuri kulutusi ega raisata ehitusmaterjale.
-1_block.webp)
-1.jpg)
Arhitektuurikonkursi võidutöö LAVALAVA annab lahenduse Põlva keskväljaku äärsele vallamajale. Uus keskväljak valmis EV100 ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ projektina aastal 2018 kandes nime „PUULINN“.
Vallavalitsuse hoone on Põlva keskväljaku tähtsaim hoone ning oluline mahuline aktsent. Hoone kontseptsioon lähtubki keskväljaku pikendamisest ning jätkumisest hoone sisemusse, kus väljaks saab ka vertikaalse mõõtme.
Väljak on liigendatud ristkülikukujulisteks väikevormideks ja tegevusaladeks, hoone arhitektuur astub nendega dialoogi ja liigendab fassaadi justkui erineva suurusega ekraanideks. Haljastatud katus sümboliseerib Põlva topograafilist iseloomu ning pakub puithoonele sobivat lisandust.
Avatud fuajee-aatrium on esinduslik ja õdus ruum, kus on meeldiv igapäevaseid asjatoimetusi korraldada nii töötajatel kui kodanikel. Hoone puitkonstruktsioonid on eksponeeritud ka siseruumides.
_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
-1_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
_large.webp)
Vana hoone säilinud müüride ümber tekib kolmest mahust ja viiest erisugusest ruumist koosnev tervik.
Sügisel
2023 osalesime Annelinnas, Kalda tee 26
kutsutud osalejatega arhitektuurikonkursil, mille eesmärk oli leida
parim lahendus piirkonna maamärgiks saavale äri- ja kortermajale.
Annelinn on antud
piirkonnas väga selge linnaehitusliku
struktuuriga. Lähtusime soovist sobituda
linliku struktuuriga, pakkuda võimalikult
väikest mõju kõrvalhoonetele ning mitmekesiseid vaateid hoonest
endast.
Kehtiv detailplaneering seadis selged kitsendused. Hoone vormi ja varjude analüüsil võrreldi kompaktset ruudukujulise põhiplaaniga torni ning Annelinnale omast pikliku põhiplaaniga vormi. Väljapakutav hoone vorm lähtub pikliku vormi perimeetri ja ruudu kompaktsuse sünteesist - selline hoone plaanilahendus tagab head vaated ja piisava päevavalguse kõikidele korteritele, kuid on sealjuures võimalikult väikse varjutusega madalamate kõrvalhoonete suhtes. Torn on kujunduslikult jaotatud kolmeks kergelt eristuvaks fassaadiosaks.
Raadi, Tartu. Kutsutud planeeringuvõistlus, II koht.
Inimestele jäävad
meelde iseloomuliku karakteriga kohad. Pakume välja idee Stardipargi linnakust, mille
keskmes asub Eestis ainulaadse ruumilise iseloomuga linlik park. Stardipargi on Ermi
stardirajast tuletatud 7x7m geomeetriaga ruudustikuks jaotatud ning hoonestatud ja
tihedalt haljastatud linnapark.
Puukoolilaadses rivistuses istutatud puud ja jätkuv maapinnaruudustik koos muust ala hoonestusest eristuva hoonestussuunaga loob selgelt eristuva iseloomu. See on demokraatlik linnaruum ja haljasala, kus kogu väliruum on demokraatlikus kasutuses ning kus puuduvad privaatsed eralduspiirid. Soovides näha piirkonda ühe suurema tervikuna jätkame planeeritaval alal olemasolevaid hoonestusjooni. Uus hoonestus on paralleelne Narva mnt, Ermi tn ja Stardirajaga. Mõisanurme kinnistu keskmesse oleme planeerinud kõige linlikuma ja tihedama hooneja tänavavõrgu ning servadesse väiksemad ja omaette ansambleid moodustavad hoonegrupid. Sellisel viisil on ühes piirkonnas esindatud ja võimendatud ühteaegu nii linlik kui looduslik keskkond.
Võistlustöö põhitaotlused:
● Selge identiteediga arendus
● Mitmekesised ja linlikud kvartalid
● Ainulaadse ruumilise iseloomuga linlik pargiala
● Suurem ehitustihedus = säästev maakasutus = edukam avalik ruum
● Kogukondade tekke soodustamine
● Mitmekesine väliruum
● Laiema linnaehitusliku konteksti tervikuks sidumine
● Segregatsiooni mõjude vähendamine - eri hinnaklassiga elupinnad
● Mitmekesine elupindade valik ja paigutus
● Kergliiklus ja ühistranspordi soosimine
● Sademevee kohalik kogumine ja immutamine
Oma töös nimega "Alevik" avasime kauni olemasoleva iluaia terves mahus lastele ning liigendasime selgelt piiritletud osa väli- ja siseruumist kogukonna tarbeks. Hoone keskne liikumisala on sisearhitektuursete võtetega tsoneeritud erinevate funktsionidena, toimides nii mänguala pikenduse kui esindusruumina.
Hoonemahtude põhiseinad on topelt puitkarkassist ja soojustatud põhuplokkidega. Kasutades ära siseseinte paksust on lastele kavandatud erinevaid mängulisi seinasopistusi. Näiteks rühmaruumides esineb seinasiseseid "pesasid" kuhu laps saab soovi korral peitu pugeda või ümbritseva jälgimiseks sisse istuda. Põhuplokkidest seinaosasid on kohtati siseruumis eksponeeritud, paigaldades need valgustatult klaasi taha. Mõnes kohas võivad need olla ka ilma kaitsva katteta. Selline põhuplokkide eksponeerimine täidab materjaliõppe rolli.
Rühmaruumides kasutatakse viimistluseks nii puitu kui lubikrohvi (viide Rakke lubjatehasele). Lubikrohvi kasutamine võimaldab luua soodsama sisekliima (hoiab paremini talvel vajalikku niiskustaset).
Majaelanikele on loodud ruumiline omailm tegelemaks nende kirgede – raamatute ja taimedega.
Tartus Tähtvere linnaosas paiknev väärikas funktsionalistlikus stiilis elamu on algselt projekteeritud arhitekt Nikolai Kusmini poolt. Laiendust kavandades püüdsime respekteerida funktsionalismile omaseid häid proportsioone ja mahulisi võtteid nagu elamu seina üleminek aiapiirdeks. Hoovi moodustub privaatne tagaõu, mis läheb sujuvalt üle metsikuma iseloomuga haljastatud tagaaiaks. Heade valgustingimuste tagamiseks on tänava poole ette nähtud kõrgemal asuv pikk aken, mis võimaldab pärastlõunase ja õhtuse päikese jõudmist tuppa. Hoone tänavapoolne sein on siseruumis kavandatud täismahus raamaturiiul-seinana.
Tähtvere 5 hoone pärineb tõenäoliselt 18. sajandi viimasest veerandist. Pika ja kireva ajalooga kinnistu ja hoone on täna tuntud eelkõige kultuuriajaloolistel põhjustel: aastatel 1932-1950 elas hoones luuletaja ja kirjastaja Karl-Eduard Sööt.
Sööt on elu jooksul avaldanud hulgaliselt luulekogusid, kirjutanud mitmeid artikleid ja tõlkeid. Tema kirjastus oli 20.sajandi alguses uuendusmeelne ja tõi raamatute kujundusse noori hiljem tuntuks saanud kunstnikke nagu Kristjan Raud, Ado Vabbe, Nikolai Triik, Karl August Hindrey. Lisaks põhitegevusele oli Sööt aktiivne avaliku elu tegelane, viljakamatel aegadel kaastegev üheaegselt kuni paarikümne seltsi või ühingu juures, muuhulgas nt. Vanemuise teatritrupp, kus ta esines näitleja "Mängula" nime all.
Projekt käsitleb kolme korterit, mis liideti üheks kaasaegsete vajadustega suuremaks korteriks. Korteri juurde kuuluva veranda tõttu on tegemist justkui vana kortermajakülge ehitatud eramajaga. Veranda väga halva tehnilise seisundi tõttu tuleb see lammutada ja uuesti üles ehitada. Tegemist on erakordselt keerulise projektiga, mis ühendab ajaloolise osa restaureerimise ja veranda aluselaienduse näol kaasaegse arhitektuurikeele. Arvestada on tulnud keerulistes tingimustes ehitustegevuse planeerimise ning ajalooliste ja kaasaegsete ehitustehniliste võtete ühendamisega. Tehniliste küsimuste taustal on projekti lähtepunktiks olnud luuletaja tegelaskuju sünteesimine arhitektuurikeelde.
Veranda-alune osa on planeeritud monoliitbetoonist, soojustatud ja kaetud matt-alumiiniumist lippidega, mis markeerivad vanu konstruktsioone. Algupäraselt rõduna ehitatud veranda puidust dekoor restaureeritakse ning rõdupostide vahed täidetakse peidetud raamis akendega.
Arhitektina soovisime esile tõsta koha ajaloolised kihistused ja neist tingitud ruumilised muutused. Siin on üheaegselt nähtaval ja tajutavad kolm ajastut: mõned uhked näited säilinud 30-ndate arhitektuurist (korporatsioon Ugala), sõjajärgsed vabaplaneeringulised hrušovkad (tänased smartovkad) ning kaasaeg.
Säiliv korsten kuulub endisele jõujaamale ja hilisemale savipotitehasele. Ehitusmaterjalina on palju kasutatud tellist, kord krohvi all ja kord mitte. Hrušovkade vahel aedu ja selgeid piire ei ole. Kasutavad (parkimis)hoovid algavad ja lõpevad tõlgendaja vaatenurgast lähtuvalt.
Meid inspireeris kohapeal juba varem esinenud ringigeomeetria ja korduvate ristkülikuliste rütmide dialoog. Sulatasime need rütmid kokku ja arendasime dialoogi edasi.
Võistlustöö "Uus-Karlova" sünteesib endisele
tööstusmaastikule Karlovalikku keskkonda inimmõõtmeliste
hoonemahtude ja hubase tänavaruumiga.
Karlovat iseloomustavad meeldivad vaheldusrikkad teekonnad miljöörikastel paralleeltänavatel, mida liigendab haljastus ja puiduselt mänguline hoonefront. Karlovas on napilt avaraid avalikke parke ja haljasalasid, küll aga jäävad hoonete taha ja vahele elurikkad ja mõnevõrra privaatsemad ruumikad tagaaiad, mille täisparkimise protsess ei pea olema ainuvõimalik suundumus. Aedades võib kohata vilgast ühistulist koostoimetamist, laste mängu ja puhkehetkel linlasi. Siin kohtame tarbeaiandust ning harvema hooldusega liigirikkaid roheribasid.
Karlovlased igatsevad jõge, millega muidu nii loomulik vahetu side sai pihta linnaruumi muutustega nõukogude ajal.
Uus-Karlova peamised väärtused :
● Kogukonna teket soodustav keskkond - astmeline üleminek
avalikust väliruumist
privaatsema suunal, liigsete barjääride (piirete jms) vältimine;
● Võimendatud suhted Emajõega - vaated jõeruumi, liikumine jõe
suunas;
● Atraktiivne ja kõikide liikumisvajadustega arvestav tänavaruum;
● Mitmekesine looduskeskkond, arhitektuur, linnaruum, eluasemed;
● Piirkonna teenuste kättesaadavuse täiendamine ja tihendamine
(lasteaed, Sõbra äritänava võimendamine, puhkealade täiendamine),
mis muidu valgub aina Ropka äärealadele;
● Linnakeskusest mõistlikul vahemaal taskukohase eluaseme soodustamine
(ökonoomsed punktmajad);
● Paindlikult elluviidav planeering
Avalik ideekonkurss äramärgitud töö. Tööga LINNA ELEMENDID mõtestame
tervikuna ühte hoonet, tänavat, linna ja tema ajalugu. Tehnilise
parkla asemel soovisime hoonet linlasele.
Pikendantud Magistri tänav on uus
autovaba tänav Tartu vanalinnas. Tänav ühendab Raekoja platsi
Botaanikaaia, Genklubi ja Tartu uue teatriga. Sel tänaval paiknev
uus hoone koosneb ajaloolisest turuplatsist inspireeritud avatud
planeeringuga ärikeskusest, katuse minipargist ja parkimishoonest. Soovime siduda hoone
ja linna ajaloo. Jalakäijatele mõeldud Magistri tänava võiks
ümber nimetada Linnamüüri tänavaks. Linnamüür eksponeeritakse
piki uut tänavat. Hoone kõrval asuvasse endisesse Shell kütusejaama
võiks üle tuua Tartu infokeskuse ja uue hoone katusele
linnamuuseumi väligalerii. Ärikeskus ja uus tänav elavdab linna,
ajaloolised kihistused ja uued kasutusotstarbed suunavad siia
külalisi. Uus tänav aitab siduda ja välja arendada jõega
ristuvaid liikumissuundi. Vabaduse pst muutmisel on siin suur roll.
Planeeringutega tuleb arendada välja mugavad ühendused
jõepromenaadi ja linna vahel. See on eeldus, et jõe kaks kallast
hakkavad kunagi taas aktiivselt kokku kõlama.
Uuel katuseplatvormil, kuhu pääseb
nii liftide kui elamusliku välitrepi abil, paiknevad kohvik ja
restoran ning eraldi ligipääsetav avalik ala. Osa katusest on külma
aja päikesetekk, mis on kavandatud kevade- sügise- ja talve jaoks,
ajaks mil soovime olla päikesele lähemal. Kohviku ja päikeseteki
vahel paikneb Linnamuuseumi väligalerii. Toome ajaloo ka hoone
miniparki, siin saab huvitava infoga tutvuda linlane ja turist. Siin
saab seada plaane ja sihte linna matkaradade ja giidituuride jaoks.
Palamuse lasteaed sündis avaliku arhitekturivõistluse tulemusena 2015 aastal ning valmis 2018 aastal. Ambitsioonika netonullenergihoone kavandamiseks tegime koostööd Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabori spetsialistidega.
Võistlustöö "Paunvere karakterid" eesmärgiks on mänguline suhestumine maastikuga ning erivajadustega lastele sobiv, ilma suuremate astendusteta sujuvat liikumist võimaldav sise- ja välisruum. Oluliseks on peetud kõikidele rühmaruumidele piisava päikesevalguse tagamist ning avara maastikuga orgaaniliselt suhestuvat hoonemahtu.
Lasteaiahoone on istutatud maastikku ca 1-1,2m tee servast madalamale. Hoovi pool on majaesist pinnast täidetud ning terrassidelt hoovi hargnevad teerajad on piisavalt sujuva kaldega, et vältida suurte treppide rajamist. Hoovimaastikku süvistatud tasapinnalised platsid esindavad erinevaid mängulise tegevuse karaktereid ning on austusavaldusena Oskar Lutsule nimetatud Kevade kangelaste nimede järgi.
Ühel tasapinnal paikneva siseruumiga hoone planeeringus on arvestatud väärtuskasvatuse põhimõtteid. Erinevas vanuses rühmade ühine mänguruum asub hoone keskmes ja ei ole lasteaia töötajatest ja külastajatest eraldatud, hoovi rühmaalad on omavahel hästi suhtlevad. Tähtsustades õuesõpet on kogu rühmaruumide esine ääristatud kaetud terrassiga. Soojal hoonajal võib terrassile laotada suure vaiba ning astuda toast õueruumi ilma välisjalatseid ja keerukat riietumisprotsessi läbimata.
Voronja galerii on Varnja külas, Peipsiääre vallas asuv suvegalerii, mille on 2013. aastal asutanud Kaili Kask ja Raul Oreškin. Galerii on kohandatud tüüpilise vanausuliste elamu paadikuuri. Koostasime projekti elamu ümberkohandamiseks kunstikeskuseks,rekonstrueerimiseks ja laiendamiseks.
Telliskivi asumi
läheduses, Risitku ja Härjapea tänavate nurgal asuv kortermaja
koosneb kaheks jagatud korterite mahust ja neid ühendavast
parkimiskorrusest. Krundi ruumikitsikusest tingituna on põhiliseks
hoovialaks parkla peal asuv ühiskasutatav terrass. Neutraalsetes
toonides välisviimistlusele vastandub majade vahel asuv ühisala,
mille punane toon markeerib suhtlusele avatud ühisala ideed. Sellist
ühisala kujundades mõtlesime Kalamaja ja Telliskivi, kui
pop-asumite hipsterikultuurile.
Projekteerimisprotsessis
oli väljakutseks leida oluliste piirangutega detailplaneeringu
raames hoonele lihtsad ja funktsionaalsed lahendused, nagu näiteks
väikeste korterite hea plaanilahendus, ning loomulikul teel toimiv
ventilatsioon parkimiskorrusel.
Abihoone hoolitseb pere lemmikute eest kelleks on kaks retriiverit, autod ja paadid. Koertel on oma aianurk ja privaatpääs kuuri. Sellise punk-koosluse tekitas vajadus kasutada ära vähest krundiruumi, mis veel metsiku haljastusega aiast vaba seisis. Tellis sai valitud elumaja punase tellisvoodri ning olemasoleva aiaga sobitumiseks. Õhuline laotis vähendab tunnetuslikult suhteliselt suure abihoonemõõtmeid ning mängib kokku seikluslikult detailirohke aiakujundusega.
.jpg)
-1.jpg)
-1.jpg)
.jpg)
-1.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
.jpg)
kitsas.jpg)
-1.jpg)
.jpg)
.jpg)
-1.jpg)
